Georg Bizet’ ooper “Carmen” – džässi ja roki võtmes
Ooperit “Carmen” mängitakse 2. juuni õhtul Viljandi laululaval. Džässarranžeeringus “Carmen armastab džässi” on kokku sobitatud eri žanre ja stiile ning lavale tulevad korraga laulvad ja tantsivad tänapäevased tegelaskujud.
Kõik laval toimuv käib Estonian Dream Big Bandi dirigendi ja arranžeerija Siim Aimla juhatamisel. Georges Bizet’ loodud laulvates rollides astuvad üles Sofia Rubina-Hunter, René Soom ja Kristjan Kasearu ning tantsivad Marita Weinrank, Jevgeni Grib ja Anatoli Arhangelski. Laval põimuvad nii kirg ja sügavad tunded kui ka elunautimine.
Ooperi esietendus 1875. aastal kukkus läbi. Bizet suri varsti pärast seda ja ei saanud kunagi teada, milline edu tema “Carmenit” tegelikult ees ootab. Jääb üle loota, et Bizet jõudis lugeda Tšaikovski hinnangut, kes ütles, et kümne aasta pärast on “Carmen” kõige populaarsem ooper. Nii ütles päris isekas vene helilooja, kes tegelikult materdas maha paljude heliloojate loomingut.
Siim, kes sulle selle mõtte pähe pani – hakata just “Carmeniga” tegelema?
Ma olen ooperi eri osadega tegelnud juba päris kaua, lausa aastaid. Aga see mõte, et võtta ette terve “Carmen”, tuli Eesti Kontserdilt. Osalt kandsime seda ette juba Saaremaa ooperipäevadel möödunud suvel. Nüüdne on täienenud ja täiustunud.
Miks just “Carmen”, mida on Eestis lavastatud kindlasti kümneid kordi?
Ikka sellepärast, et “Carmen” on üks populaarsemaid oopereid. Raske oleks leida mõnda teist, mis samamoodi kubiseb ilusatest, nüüdseks väga tuntud hittideks saanud meloodiatest.
Džässmuusika olemus seisnebki selles, et võetakse rahvale tuntud meloodiad ja arranžeeritakse need ümber. “Carmenis” on hästi tuttavaid meloodiaid tõesti väga palju. Sellepärast oligi see kõige loogilisem valik.
Aga millest see tuleb, et just “Carmenis” on nii palju hitte? Kas pole äkki põhipõhjuseks Bizet’ julgus tuua lavale lihtrahvas, lausa kriminaalne seltskond? Ja mõrv laval – seda ei juhtu ka päris igas ooperis.
Millegipärast “Carmen” 1875. aastal ikkagi välja vilistati. Kas ehk sellepärast, et publik, kes oli maksnud hiigelkalli pileti eest, pettus, et neile pakuti n-ö matside verd ja higi laval? Või Bizet oligi oma ajast ees?
Võimalik, et vastus peitub ooperi süžees – publikule ei antud laval ette kuningaid ja printsesse, vaid hoopis pahelisi tegelasi ning moraali mõttes mitte kõige tugevamaid kangelasi.
Tegelikult on ka sinu valik huvitav. Oled tunnustatud džässmuusik, nii et sinu arranžeeringus võib aduda uusi tuuli “Carmeni” tõlgendamisel.
Jah, muusikaline pool on muutunud täielikult. Kuulda saab džässi ja rokki.
Väga julge tuletis igatahes. Bizet’ noote te ilmselt ei muuda, aga muudate rütmi.
Meloodianoote ei ole, jah, muutnud. Süžeed aga küll. Peategelane Carmen ei ole mitte salakaval mustlanna, kes tegeleb nõiakunstiga, kuid päris kadunud siiski pole harjumus keerata inimesi ümber sõrme ning soov saada alati oma tahtmist.
Kas oled täheldanud ooperimuusika ajaloos teisigi taolisi mööndusi ja arranžeeringuid?
Eks tänapäeval tehakse ka väga ekstreemseid lavastusi, kus muusika on küll originaalilähedaseks jäetud ning esitatakse numbreid ooperitest. Seda, et terve ooper koos süžeega millekski muuks arranžeeritakse, on kindlasti vähe ette tulnud. Minul pole õnnestunud sellist lähenemist varem näha.
Džässooper ei vaja ju ka täiskoosseisus orkestrit. Ilmselt on siis sinugi bigbänd vähendatud koosseisus.
Jah, saame bigbändiga suurepäraselt hakkama. Keelpillid oleme seekord välja jätnud, asendanud tervenisti kitarridega.
Lauljad selles ooperis pole ju kõik ooperikoolitusega?
Ei. Kolmest peategelasest on vaid René Soom koolitatud ooperilaulja. Sofia Rubina on džässlaulja ja Kristjan Kasearu rokkar.
”Carmen” on pikk ooper. Kas olete seda ka ajaliselt kärpinud?
Jah, kõvasti. Puhast muusikat on umbes poolteist tundi, lavastus kestab koos vaheajaga natuke üle kahe tunni.
Eelmisel suvel esitasime “Carmenit” Saaremaa ooperipäevadel, aga pisut lühemana. Nüüd oli soov tuua täiendatud variant just Viljandi laululavale.
Pidavat tulema meelelahutuslik etendus. Kuidas seda mõista – Bizet’ Carmen tapetakse ju ära, nii et kust otsast see siis meelelahutus on?
Seda ei ole meie kusagil välja öelnud, et meie lavastuses Carmen surma saab. Aga eks suvelavastus, mida mängitakse vabas õhus, ole ikka meelelahutuslik. Ja ega meelelahutus ole ju midagi halba – kogu kultuur on tegelikult meelelahutus, kuigi paljud sellele vastu vaidlevad.
George Gershwin kirjutas 1934. aastal ooperi “Porgy ja Bess”, oma loomingu tippteose, kus oli džässilik alge kohe olemas. Nii et sa oma džässiliku “Carmeniga” polegi teab mis patustaja.
Oled öelnud, et ongi aeg dramatiseering ümber mõtestada. Mida konkreetsemalt silmas pidasid?
Võib-olla see “ümbermõtestamine” kõlab natuke liiga suurelt, aga kui võtta aluseks tänapäev ja tänapäevane armukolmnurk – inimesed armuvad ja lähevad tülli –, siis mina olen paigutanud need inimesed tänapäevasesse olukorda.
Kellest sul Bizet’ tegelastest rohkem kahju on, kas Carmenist või Don Josést?
Õigupoolest ei ole mul Bizet’ “Carmenis” kahju kellestki. Mõnikord pakub isegi naudingut kõrvaltvaatajana, kuidas habras naisterahvas suured mehed ümber sõrme keerab ja oma tahtmist saab. Olengi pigem vaikne vaatleja olnud.
Aga kui omaaegsed toreadoorid olid meie mõistes sõumehed, siis tänapäeval on nad rokkstaarid.
Kas sina ise ainult dirigeerid või teed lavastuses kaasa ka?
Teen jõudumööda mõlemat, aga rohkem ikka dirigeerin.