Lavastaja ja näitekirjanik Gerda Kordemets ei ole läinud kaasa mõtteviisiga, et kõik peavad kõike otsekui ühtemoodi tegema. Ja on eluga väga rahul. SVEN ARBET

Nali tundub olevat väga sinu teema. Kas see on alati niimoodi olnud?

Jah, ega minule need asjad, kus nalja ei saa, päris lõpuni ei istu. Olen õppinud aja jooksul meelelahutuse missiooni hindama. Seda, et saali tulnud inimesed saavad paariks tunniks oma mured ukse taha jätta ega lahku uue koormaga seljas. Tore, kui nad leiavad midagi, mille üle mõelda või arutleda, aga kõige parem, kui nad ikkagi veidi parema tujuga koju lähevad. Mu nali võib olla seejuures üsnagi must.

Elu võib olla teinekord ka kurb ja traagiline, aga kui võtad sealt isikliku suhte maha, paistab see põhiliselt naljakana. Ka inimesed oma reaktsioonides ja suhtumistes.

Viimasel ajal kiputakse palju üle regeerima ja solvuma. Mis tänapäeva inimest üldse naerma ajab?

Mulle tundub, et võrreldes paljude teiste rahvastega armastavad eestlased eelkõige just musta huumorit. Me ei naera enamasti homeeriliselt, nii et pisarad silmis, vaid ikka pigem sisemiselt muiates. Ja muigamine ongi juba väga hea. Kui eestlane juhtub teatrisaalis häälega naerma, tabab mind lavastajana uhke tunne.

See käib vist ka kuidagi periooditi, et kord on naljakam aeg ja siis jälle üsna naljavaene. Kuidas praegu paistab?

Pärast viimaseid valimisi tõmbas olukord paljusid korraks väga tõsiseks, aga siis tuli jälle hulgakaupa musta huumorit peale.

Ka taasiseseisvumise järel muutusime väga isamaalisteks ja nalja leidus palju vähem. Aga see läks jälle mööda. Usun, et enamik inimesi saab sellest aru, kui ja miks teeb “Tujurikkuja” küüditamise arvel nalja. Ükskord pidi see ju juhtuma. Ega pühaduste kiivalt pühana hoidmine ei pruugi olla õige, sest nii muutuvad pühadused ühel hetkel õõnsaks. Kui suudame ka niisuguste asjade üle naerda, käivad need meiega kaasas ja püsivad tähtsad.

Sven Arbet

Ka keskeas inimesed koos oma kriisidega paistavad olevat sinu teema. Mis asju sa selle keskeakriisiga ajad?

See teema tuli kuidagi ise minu juurde, ma ei valinud seda teadlikult. Olen oma 59 eluaasta juures üsnagi lapsik inimene, aga usun, et just see annabki mulle loomise võime.

Minu arvates läheb elu kõige huvitavamaks just sellest ajast, kui kaob vajadus meeldida vastassoo esindajatele.

Keskeakriisi puhul soovitan mõelda sellele, et võrreldes varasemate põlvkondadega on meie eluiga palju pikem, lapsi saadakse hiljem ja tervis püsib kauem hea. Vanasti läksid naised 55aastaselt pensionile ja sidusid rätiku pähe. Aga kui paneme sinna kõrvale 75aastase Reet Linna, kes särab praegugi televisioonis, siis läheb pilt hoopis teiseks. Eks enamik meist pakub tänapäeval end hoopis teistmoodi välja kui meie vanemad omal ajal.

Keskeakriis tähendab ju sageli seda, et inimest ei vaimusta enam miski. Kõiki asju on juba proovitud ja kogetud. Kõik tundub end justkui kordavat ja miski ei tekita elevust.

Ega kõike ei pea nooruses ära tegema, mina soovitaksin esimest-korda-tegemised elu peale ära jaotada. Kirjutasin oma esimese näidendi näiteks 50aastaselt ja pärast seda tuli veel hulk asju, mida sai tehtud esimest korda elus. Kui püsime ise avatuna, ei pea üldse kartma, et toredad ja põnevad asjad saavad ühel hetkel otsa.

Minu arvates läheb elu kõige huvitavamaks just sellest ajast, kui kaob ära vajadus meeldida vastassoo esindajatele.

Tõesti? Mis siis juhtub?

Tekib võimalus, et su ümber koguneb suurel hulgal sõpru ja pole ohtu mõnda neist ära armuda. Mul leidub eri vanuses meessoost sõpru ja üks parimaid on 28aastane, mis ei takista meil valehäbita omavahel absoluutselt kõigest rääkida. Igas eas on omad rõõmud, küpsemana hindad paljusid asju rohkem ja oskad neid nautida. On rohkem oskusi, kogemusi ja aega eneseteostuseks.

Paraku võib just küpsemas eas näiteks elukaaslane kõrvalt kaduda.

Võib tõesti juhtuda, et kaaslane kas sureb või jätab maha ja siis ilmselt tundub elu mõnda aega lootusetu. Ka Jaan Tätte värske näidend “Õnnelik tund” keskendub mehe-naise suhetele ja seda lavastades mõtlesin korduvalt, et mõnikord tunneb inimene end ilma kaaslaseta ebatäiuslikuna.

Aga see pole tõsi. Kui saad aru, et oled ka ilma paariliseta täiesti piisav ja täiuslik, läheb mingi pinge maha. Esiteks on endaga tore olla ja inimene muutub võimalike paariliste jaoks taas veetlevaks.

Tätte näidendis on tabav repliik, mis võtab keskeakriisi kokku nii: terve elu sõidad mingitest kohtadest mööda, et kuhugi jõuda. Ja kui kohale jõuad, siis ei ole seal seda, mida ootasid.

Väga jaanilik lause! Ta on niimoodi varem ka öelnud – reisimise kohta. Näidendis räägib Jaan palju sellest, et tahtmine on hoopis olulisem ja parem kui saamine. Sa ei saa kunagi täpselt seda, mida tahtsid, vaid ikka selle, mida elu sulle välja jagab.

Millest see näidend sinu jaoks peamiselt rääkis?

Sellest, et ei tohi teha asju valedel põhjustel. Ei maksa asju jäärapäiselt ära teha, tasub võtta hoopis hetk ja lasta elul lihtsalt kulgeda. Mõnikord kulgeb see hoopis teise suunda ja sa saad hiljem aru, et see suund oli palju õigem. Et sai ära hoitud mingi vale asi, milleni su jäärapäisus oleks viinud. Ära kogu aeg juhi oma elu!

Me õpetame ju lastelegi oma elu pidevalt juhtima. Kogu aeg peab olema mingi plaan. Kui ühtegi plaani pole, siis ei jõua sa kuskile.

Kipub levima mõtteviis, et kõik peavad kõike otsekui ühtmoodi tegema. Aga kui see surve läheb liiga tugevaks, tekib inimeses protest. Minus küll.

Jah, aga võiks hoopis soovitada lahtiste silmade ja kõrvadega ringi käia. Nii võib elu su teele hoopis paremaid võimalusi veeretada, ole ainult mees ja kraba neist kinni.

Vabalt kulgemine eeldab mõneti ka vähemaga leppimist. Kas sina oskad seda?

Paraku ei oska minagi materiaalsetest asjadest lahti lasta ega saada üle eestlaslikust vajadusest olla millegi peremees. Tahan ikka oma korterit, suvekodu, autot… See on vist nõukaaja puuduses elanud inimeste taak. Olen püüdnud sellega tegeleda. Talvel uude koju kolides viisin juba mitu seljatäit riideid ja asju taaskasutusse.

Tätte näidend räägib ka kohalolekust. Sellest on viimasel ajal saanud tähtis teema, millest kirjutatakse raamatuid ja mida õpetatakse kallitel koolitustel. Kuidas too uus filosoofia võiks eestlase kui igipõlise tegutseja loomusega klappida?

Ega mina ei oska ka lihtsalt niisama istuda. Mul hakkab kiiresti igav. Minu jaoks peitub kohalolek selles, kui niidan suvekodus muru või kirjutan uut näidendit. Kohalolek tähendab, et pühendud oma tegevusele vähemalt 100%.
SVEN ARBET

Selle puhul taunitakse eelkõige kurikuulsat rööprähklemist.

Aga inimeste natuurid on ju erinevad. Mulle näiteks sobib mitut asja korraga “tules” hoida. Kirjutan tavaliselt paralleelselt kahte asja. Kui ühes jookseb mõte kinni, saab vahepeal teisega tegeleda. Kui inimesed tunnevad, et rööprähkelmine piinab neid, siis vabanegu sellest, aga mind see ei piina.

Mulle tundub, et eriline puudus on inimestel tõelisest lähedusest. Me ei oska seda küsida ega teistele pakkuda.

Viimasel ajal kaldutakse sinna, et iga asja kohta leidub justkui õige viis, kuidas peaks olema. Mida peab sööma, mismoodi mõtlema, kui palju endale midagi lubama jne.

Kipub levima mõtteviis, et kõik peavad kõike otsekui ühtmoodi tegema. Aga kui see surve läheb liiga tugevaks, tekib inimeses protest. Minus küll. Sel põhjusel ma suitsetan edasi, sest mida rohkem mulle näidatakse pakkidel neid koledaid pilte, seda enam tärkab minus jonn.

Millest inimesed tänapäeval unistavad? Vahepeal oli aeg, kus unistati rahast ja autost ja majast ja… Nüüd vist mitte enam nii väga?

Tundub, et rahast pole veel küll saanud, sest muidu ei töötaks inimesed end endiselt surnuks. Ikka paistab, et on vähe, ja eks paljudel ongi vähe. Teatrirahva hulgas näen siiski, et vaba aega väärtustatakse rahast rohkem. On hakatud töid ära ütlema, et võimaldada endale aega pere seltsis ja taastumiseks.

Mulle tundub, et eriline puudus on inimestel tõelisest lähedusest. Me ei oska seda küsida ega teistele pakkuda. Kui mõtlen sellele, et viimase paari aasta jooksul on minu tutvuskonnas kolm inimest endalt elu võtnud, siis järelikult jäi neil elus midagi olulist väga vajaka. Neist kaks olid noored, targad ja andekad inimesed, kelle puhul ei oleks sellist sammu küll eeldanud.

Seega, kui midagi soovida, siis seda, et oskaksime oma lastes arendada empaatiat, et nad ei jääks tulevikus üksi ning oskaksid märgata ja tajuda teisigi enda ümber.