Guido Kangur on õppinud selgeks imelise oskuse jagada ennast maa ja linna vahel – nautida linnas suurt džässikontserti ning maal linnulaulu ja puude istutamist. SVEN ARBET
Meie kahekõne aga algab seekord varem, juba siis, kui ta mulle telefonis ütleb, et on oma perega Võrumaal ja istutab metsa. Rohkem polegi vaja, et mõista. Mulle on sõnadeta selge, et see mees on õnnelik. Guido Kangur: "Olen fotoaparaadiga looduses kolaja. Ka siis meeldis see, kui fotoaparaati veel ei olnud. Ma olen maapoiss. Lapsepõlve olin Vaivara külas vanaema-vanaisa juures, maalaps. Jõhvi, hea küll, oli selline linn, nagu ta oli, seal ma käisin koolis. Pärast olin Peipsi ääres, kus teen Tuletorni festivali. See on kummardus kodukandile."
Avalehele
0 Kommentaari