“See on Loksalt läbi viis kilomeetrit, Kasispea küla,” selgitab Heino Kiik oma talu asukohta. “Välja talu. Merigi paistab sealt kätte. Täpsemalt Välja Ehisaianduse Katsetalu.”

Enda kohta ütleb kirjanik, et on katsetalu pargiaednik. “See talu on kogu meie pere peale. Aga puudega keegi peale minu ei tegele. Noori sihuke asi ei huvita. Minu käes see on olnud ja ma olen seda rõõmuga teinud.”

Talu sai ostetud 22 aastat tagasi. Kolhoosiaja lõpus. “Peremees ja perenaine olid surnud ning kolhoos pakkus talu oma inimestele. Kuid see õu oli õnneks niivõrd vesine ja pehme paik, et keegi seda ei tahtnud. Vahepeal lubati juba talu mulle müüa. Siis ilmus välja Rootsis keegi pärija, andis siin kellelegi volituse. Paraku jäid nad hiljaks – kuus kuud oli siinse pärija surmast möödas ning nende ponnistused enam ei lugenud.”

Heino Kiik jutustab, et koht oli üsna metsik. Õnneks olid hoonetel katused peal. Kuid kõik ehitised vajasid korralikku kõpitsemist. “Nüüd on mul kaks suuremat eluhoonet – üks vana ja teine uus,” on Kiik tehtuga rahul.

Kirjameeste kätetöö

Enda tehtud talumajaga seoses on Kiigel rääkida üks vahva lugu, mis seotud Loomingu tollase peatoimetaja Andres Langemetsaga.

“Olin isa kõrvalt palkmaja ehitamist õppinud. Kord mootorsaega võsa niites olin oma sõrmedele liiga teinud ning palgiraiujat must enam polnud. Käisin suviti ikka Andresel Lõuna-Eestis külas. Tema siis ütles mulle, et ta 80aastane naabrimees õpetas palkseina ülesraiumise selgeks. Nad olid seal sauna üles löönud. Eks ma siis palusin, et tulgu mulle appi, sest Loksa kandis polnud ehitusmeest, kes osanuks palkmaja varada. Käisime Kasispeal tosin aastat tagasi igal nädalavahetusel terve sügise, kaasas veel üks Loksa ehitusmees.”

Heino Kiik tunnistab, et oli siis koka eest. Ja ühtlasi töödejuhataja, kes rihtis, et sein õigeks läheks. Pärast külamehed olid imestanud, et üks maja ots oli teisest vaid mõni sentimeeter laiem.

“Aga kogu ehitustöö tegi ära Andres.”

Võsa on Välja talu savimulla peal äge kasvama. “Kui seda paar aastat ei ohjelda, siis tuleb mühinal peale,” ütleb Kiik.

See vägev kasvamine on kasuks jällegi dendroloogilisele kollektsioonile, mida Kiik on aastaid loonud. “700 taksonit,” teatab Heino varjamatu uhkustundega. “Kogu maailmast. Ja nende jaoks on Välja maa ideaalne.”

Kogu selle kollektsiooni on kirjanikuhärra kokku saanud viimase kümne aastaga. Mõistagi on selle nimel tulnud vägevat vaeva näha. “Oli suvi, mil istutasin 70 puutaime. Kaevasin, higistasin ja vahetasin särke. Kuid ma olen maapoiss, eks see ole mu tervisele kasulik. Ega see laua taga istumine ja kirjutamine päris õige amet mulle polegi.”

Talutööga hakkas Heino juba 14aastasena pihta. Isatalu oli seitsmehektarine, nüüd on tal endal seitse hektarit. “Metsa hoian ka korras, oma parkmetsa.”

Ju tuleb aednik palgata

Kes jätkab seda üüratut tööd ja tegemist pärast Heinot?

“Jah,” naerab ta. “Kõrvalistel inimestel näib pea kõigil see mure olevat. Aga mul on kaks poega ja kaks tütart. Ning kokku kuus lapselast. Kuulsin kogemata kord poegade jutuajamist pealt. “Ju me siis peame aedniku palkama,” arvasid nad. Nii et mingi mure neil selle asjaga on. Eks nende jaoks olen ma ennekõike isa. Ning mitte paha isa, ma loodan.”

Praegu näeb Heino Kiik vaeva sellega, et puud aina suuremaks kasvaks. “Kui nad on suured, siis enam hooldamist ei vaja. Hakkavad ise maad varjama, nõnda et umbrohi alt kaob. Seega loodan aina kiiremat kasvamist, et ma tulemust näeksin. Tekib mets, kus on sadu liike puid. Ning see mets on haruldane terve Euroopa ulatuses.”

Oma heaks sõbraks nimetab Kiik dendroloogiaseltsi esimeest Aino Aaspõllut, kellega koos on käidud laias maailmas õppereisidel. Kord siin külas käies ütles Aaspõllu, et pidi kahekümne puu juures üllatusest ahhetama. Seitsmesajast... Selle hinnanguga on Heino Kiik enam kui rahul.

Praegu ei taha ta oma kollektsiooni eriti kellelegi näidata. “Praegu käib alles rajamine. Teen seda eelkõige enda jaoks. Käinud on mu hea sõber, Räpina aianduskooli dendroloogia õppejõud Andres Vaasa. Pärast oli ta Aaspõllule öelnud, et tahaks sinna Heino lähedale talu osta. Et ka selliseid puid kasvatada. Tema enda talu on Põlva kandis. Seal on karmid talved, ning niisugused õrnad puud nagu mul seda hästi üle ei ela. Aga minu omast veelgi parem paik on ühel Sõrve sääre kolleegil.”

Dendroloogia harrastajaid on Eestis Kiige sõnul 10–20.

Iga nädal kodust koju

Aednikuametit jagab Heino Kiik oma Mähel asuva koduaia ja Välja vahel. Nõnda, edasi-tagasi, tuleb sõita iga nädal. Õnneks pole suvekodu kuigi kaugel, tund head sõitu Honda maasturiga, roolis muidugi Heino Kiik ise.

Tema 17-liikmelisest perest on Väljal keegi peaaegu alati. Nii et mingeid soovimatuid külalisi seal viimastel aastatel käinud pole. Paik on üsna asustatud, ümberringi on nii suvitajaid kui põhielanikke piisavalt.

Muidugi pole Heino Kiik loobunud rassimast ka kirjandustandril.

“Igal aastal annan välja ühe mälestusteraamatu, praegu on käsil kaheteistkümnes, üheteistkümnes peaks välja tulema minu sünnipäevaks. Igal hommikul lähen rõõmsal meelel valge paberilehe taha. Hädaldatakse, et aastad läevad. Minul on sellest tohutu rõõm. Mida kiirem, seda parem. Mida rohkem aastaid, seda rohkem raamatuid!”

Paljudele võib Heino Kiige põhjalikkus mineviku kirjapanemisel näida veidrusena, kuid küllap on tuleviku ajaloolased talle selle eest tänulikud.

“Entusiasm. Entusiasm igal alal,” võtab Kiik oma elutarkuse mõnesse sõnasse kokku. “Ja uudishimu, lõputu uudishimu. Olen terve Euroopa õppereisidel läbi käinud, igasugu parke vahtinud.”

Väljal olles käib Heino igal hommikul oma taimed läbi. “Vaatan, kellel abi vaja, lõikan kääridega või seon. Kastan, väetan. Tegevus, eriti sihipärane, hoiabki inimese vormis. Täna hommikul käisin kõik taimed läbi oma Mähe kodus Tallinnas. Meeletult mõnus!”

Eesti talvede etteaimamatus, hammustav külm – kui palju on see Heino Kiige hoolealustele liiga teinud?

“Kolm-nelikümmend taime on hävinud aegade jooksul. Kõige hullem oli 2002.–2003. aasta külm vähese lumega talv. Üheksast istutatud küpressisordist jäi alles vaid üks. Aga see viimane on nüüd imesort, nii külmakindel, et istuta kuhu tahes. Ma ei kata kedagi, taim peab ikkagi ise vastu pidama. Minule istuvad mõistagi lumerohked talved.”

Kõige haruldasemaks puuks Väljal peab Kiik metasekvoiat. See on juba kuue meetri
kõrgune.

Nime on talle pannud arheoloogid, kes leidsid selle puu kivistisi ja nimetasid ta nõnda sarnasuse tõttu sekvoiaga. Metasekvoiat peeti surnuks, kuni 1942. aastal leidsid puu metsast hiinlased.

“Nüüd on ta kõikjal Euroopas levinud ilupuuna,” teab Kiik.

22 aastat Väljal on täiesti rahuldanud kunagise maapoisi Heino Kiige igatsuse maa järele. “Minu jaoks on Eesti riik olnud selles mõttes väga hea, et andis mulle võimaluse osta endale talu. Kogu Vene aja julgesin ma igatseda säärast riiki.

Maa ei jää tühjaks

Kiik ei usu, et maa eestlastest tühjaks jääb. “Sellist värsket õhku ei leia ju kusagilt mujalt.”

Romaane Heino enam kirjutada ei plaani. “Olen mälestustega alles 1975. aastas. Praegu on 2012. Arvesta siis ise, kui palju need veel minult aega võtavad. See tuleb ju kõik ära teha!”

Kord on elu Heinole läbikäidud aastaid ka meelde tuletanud. “Kolm aastat tagasi vedasin metsast traktoriga küttepuid välja, rabasin ja rassisin. Ja lõi südamerütmi segi. Oh, kuidas ma sellest kohkusin! Uuriti siis mind põhjalikult. Nüüd on kõik taas ideaalselt korras. Pärast seda teeb pere metsaveod minu eest ära, mina olen ainult traktorist.”

Puud on hellad velled

Heino Kiige maadest on metsa 3,7 ha. “Mul on seal oma kaasik, sanglepik, männik, kuusik... Kõik on olemas. Üks emakask külvas kolhoosi rukkipõllu sööti terve noore kaasiku, mis imevõimsalt kasvab. 16 aastat. Seda kõike on tore jälgida.”

Peremees on igasse puusse tükikese oma hingest pannud. Igal taimel on oma lugu, mida pargiaednik Kiik otsekui varrukast on valmis puistama.

Mets ümbritseb Välja taluhooneid kolmest küljest. Dendropargi seob talumetsaga üheks tervikuks avar ringtee. Puukeste ja puude suurimaks vaenlasteks on kitsed, kelle kärnerioskused peremehe omadega kuidagi kokku langeda ei taha.

Selle tõe meenutamiseks on neljajalgsetele püsti pandud võrkaed. Päikesele avatud männivälja on sõpradest ehitusmehed Kiige jooniste järgi pannud püsti romantilise aednikumaja, kuhu rahu ja vaikuse järele igatseja võib sammud seada. Koos vana talu säilinud kõrvalhoonetega moodustavad eri suurusega uusehitised paigaga harmoonilise terviku.

Heino Kiigest hoovav energia ja teotahe on rohkem kui kadestusväärne. Tundub uskumatu, et 14. mail saab mees 85aastaseks.