HELJO MÄND Foto: Sven Arbet

Heljo Männi esimeseks arvustajaks, omamoodi mõistagi, oli ei keegi muu kui Marie Under isiklikult.

“Mina saatsin talle kaks kirja, tema mulle vastu ühe,” meenutab Heljo Mänd. Ja lisab, et poleks teismelise piigana poetessile ehk kirja saatnudki, kui poleks olnud kooliõde Ritat.

Tuhk on ikka hall

“Rita oli hästi toimekas tüdruk. Luuletas nagu minagi. Tema tuli ka mõttele Marie Underile luuletusi saata,” ütleb kirjanik. “Aga kui kokku saime, tuli välja, et Rita polnud veel jõudnud oma värsse valmis seada. Otsustasime siis posti panna ainult minu read.”

Rita “teosed” Marie Underini kunagi ei jõudnudki.

“Minu ümbrik sisaldas peamiselt armastusluulet. Olin seal kirjutanud: minu hinges purpurtuhaks põled. Under vastas delikaatselt: tuhk on teatavasti hall.

Muidu oli kogu kirja toon toetav ja julgustav.”

Ja see oli suur asi. Kahjuks pole Heljo Männil seda kirja enam alles, sai teine hirmuaegadel ära põletatud.

“Muidugi saatsin kohe Underile uue kirja. Tänasin ja panin juurde uued luuletused. Aga siis enam vastust ei tulnud.”

Heljo Mänd mäletab, et ostis oma elu esimese taskuraha eest Gustav Suitsu kogutud luuletused ning Underi sonetikogu.

“Need olid ka esimesed raamatud meie kodus.”

Heljo Mänd mäletab igavesti ka üht teist tähtsat päeva, kui ta viis esimest korda oma lasteluulet pioneerilehte Säde. Aasta oli siis 1954. Säde asus siis mõneti kummalises paigas — Toompea lossis.

“Lapsed olid mul kaasas, polnud neid lihtsalt kusagile jätta. Julgustajaks oli minu kunstnikust mees. Tema ütles, et nüüd on asjad niikaugel, et sa pead oma luuletusi ilmutama. Mina ise ei mõelnudki avaldamisele, kirjutasin neid värsse üksnes endale ja lastele. Puht rõõmu pärast.”

Kuni lõpuks oligi kirjanik

Sädemesse viis Heljo Mänd vaid kaks luuletust. Ja mõelda — need ilmusid juba järgmises numbris. Rõõm oli muidugi suur.

Heljo Mänd leiab, et tol ajal oli oma loomeridade trükis ilmutamine hoopis haruldasem asi, kui see on näiteks tänapäeval.

Mõlemad luuletused jõudsid ka tema 1957. aastal ilmunud esikkogu “Oakene” kaante vahele.

Vaevalt oleks Heljo Männi tähelend saanud teoks mõni aasta varem, kui aktsepteeriti vaid ideoloogiliselt laetud lastevärsse à la “vali, Ants või Kalju, ameteid on palju”. Kuid selleks ajaks oldi neist juba põhjalikult tüdinud.

“Tõin sisse looduslüürika, veelgi enam on hinnatud seda, et kirjutasin laste elust.”

Heljo Mänd ja Ilmar Palli.
Foto: Sven Arbet

Kaetud laua tarkused

Lastekirjanikuna Heljo Mänd end algul aga üldse ette ei kujutanud. Polnud ülepea plaani kirjanikuks saada. Kuni lõpuks lihtsalt oli seda.

“Lastele kirjutama hakkasin alles siis, kui mul endal lapsed sündisid. Isegi mu luuletuste laste nimed olid enda laste omad. Tahtsin Ülle ja Tooma nimed raamatu ilmumiseks välja jätta. Aga lõpuks need sinna ikka jäid.”

Esikkogu ilmumisel oli taganttõukajaks olnud Ralf Parve. “Tuli ja ütles, et aeg on kogu kokku panna. Vaatasin Parvele suuril silmil otsa: ma ei oska ju. Siis käskis ta mul võtta oma luuletused ja tema juurde minna. Poole tunniga oli kogu koos!”

Tol ajal ei viidud ühtki käsikirja otse kirjastusse. Viidi hoopis kirjanike liitu. Lastekirjanduse sektsiooni. Kirjanikud tulid kokku ja andsid soovituse. Kui soovitust ei antud, siis kogu ka ei ilmunud.

Aga Heljo Männi kogu võeti väga ilusasti vastu. “Ise olin ma seal juures ning nägin ja kuulsin kõike. Manivald Kesamaale anti parteiline ülesanne minu kogu liidu soovitusega kirjastusse toimetada.”

Väga suur teene Heljo Männi kirjanikkonda toomisel on Mart Raual.

“Minu abikaasa Roman Mänd oli kunstnik, ta töötas sel ajal Tombi kultuurihoones.

Seal oli ka kirjandusring, kes endale aeg-ajalt külalisi kutsus. Nii kutsuti sinna kord ka Mart Raud. Arvati, et nii tuntud mehe publikuks jääb kohalikke inimesi väheks ning siis kutsuti mindki sinna. Võtsin oma luuletused ka kaasa. Ning siis juhtus midagi kummalist — tähelepanu langes Mart Raualt hoopis minule.”

Raud oli see, kes Heljo Männi ta enda sõnul kirjanike liitu viis ning kõikidele tutvustas.

Heljo Männi pere elas neil kirjanikutee algusaegadel üsna vaeselt, peost suhu.

“Kui ma aga Rauale külla läksin, oli seal laud väga rikkalikult kaetud. Lauda istudes ütles ta: “Meie juures ei pakuta midagi, kõik, mis on laual, võetakse ise.”.”

Raud oli ka esimene, kellele Heljo Mänd näitas parajasti käsil olnud “Deemoni” tõlget.

“Ta luges, helistas sealsamas minu nähes kirjastusse ja ütles, et see tõlge peab ilmuma. Ning ilmuski.”

Kirjanike liitu taheti Heljo Mändi kohe algul võtta, pääses ta sinna aga alles siis, kui juba seitse raamatut ilmunud oli. Ikka ja jälle süüdistati teda ideoloogilises leiguses.

“Püüdsin hirmsasti tollest parteilisest ja ühiskondlikust liinist võimalikult kaugele hoida. Kui pärast “Oakest” ilmus “Tarkus tuleb tasapisi”, hakkasin pähe saama. Mind päästis Jaan Rummo, kes ütles: “Laske ta lapsed kasvavad suureks, siis kasvab ta ise ka. Andke aega!”.”

Kaks päästvat rida päevas

Viimasel ajal on räägitud palju eneseteostusest ja eriti naiste eneseteostusest. Kusjuures lastes ja perekonnas on sellele ikka takistust nähtud.

Heljo Männi elu- ja loomingutee kinnitab suisa vastupidist –
saab hulga lapsi üles kasvatada, toetada lapselapsi ja nende lapsi ning avaldada kõige selle kõrvalt poolteistsada raamatut.

“Kindel on see, et lasteta poleks mu loometee olnud sugugi viljakam või parem. Või oleksin üksi jäädes ja ainult endale pühendudes jõudnud mingisuguse täiuseni. Ent algusest peale on olnud mul tohutu tarve kirjutada,” räägib Heljo Mänd.

“Kui abiellusin ja lapsed sündima hakkasid, olid sõjajärgsed rasked aastad. Mõnikord tuli elementaarsete toiduainete hankimiseks päev otsa sabas seista. Enese jaoks ei jäänud absoluutselt aega. Võib-olla vaid hilised õhtutunnid, kui lapsed juba magasid… Aga minu füüsis on selline, et pidin vara magama minema. Une arvelt ei saanud ma midagi teha.”

Emana ja naisena oli Heljo Mänd väga kohusetruu.

“Kohusetunne on olnud igatsusest kirjutada isegi suurem. Kõige raskemal ajal oma elus seadsin endale ülesandeks kirjutada kaks rida päevas. Teadsin, et sellega saan kõigest hoolimata hakkama. Mingisuguse hetke ikka leian.

See tähendas, et olin kogu aeg positiivselt meelestatud. Täitsin oma päevaplaani, selle, mille olin endale ülesandeks seadnud. Ja lastele oli mul ikka aega. Ainult ma pole niisugune ema olnud, kes lastega mängib. Nad mängisid ise.”

Aeg antud teostada

Heljo Mänd usub, et talle on need aastad kõrgemalt poolt antud selleks, et täita oma ülesanded elu ees. “Laste kaudu olen õppinud nägema seda elu, mida muidu poleks iial näinud.”

HELJO MÄND
Foto: Sven Arbet

Heljo Mänd

- Sündinud 11. veebruaril 1926 Narvas
Haridus
- Tallinna arve- ja plaanindustehnikum 1941–46
- Eesti riiklik teatriinstituut 1946–47
Töö
- Ajaleht Säde 1956
- Ajakiri Pioneer 1958–1965
- Ajakiri Täheke 1960–65
Looming
- Luulekogud lastele “Oakene” 1957, “Tarkus tuleb tasapisi” 1958, “Pidu vihma ajal” 1958, “Suured ja väikesed” 1959, “Edev elevandipoeg” 1965, “Nurrmootor” 1969, “Jorrupõrnikas” 1970, “Kõik räägivad” 1982, “Tulirebane Unne” 1993 jpm
- Proosaraamatud lastele “Uues majas” 1962, “Andu läheb lasteaeda” 1963, “Koer taskus” 1967, “Päkapikk Pikapäkk” 1976, “Toomas Linnupoeg” 1968 jt
- Proosaraamatud keskmisele ja vanemale koolieale “Miks sa vaikid?” 1969, “Uks endasse” 1979, “Soovid tagurpidi” 1974, “Kalad akvaariumis” 1987 jt
- Luulekogud täiskasvanutele “Rada viib maanteele” 1960, “Vaiksete õuede õunapuud” 1968, “Meelisklusi” 1977, “Tuulebarbar” 1980 jt
- Romaanid “Umbjärv” 1985, “Tolmunud helendus” 1989 jt
- Tema loomingust on ilmunud kordustrükke.
Autasud
- Valgetähe V klassi teenetemärk 2001