“Kogu sellel rääkimise asjal on üks teine foon ka viimasel ajal. Kui kuskil sõna võtad, tekib sul kohe tohutu hulk vaenlasi. Nagu oleks maal vikatiga heina niites herilasepesa puruks löönud,” juhib lavastaja Hendrik Toompere meie jutuotsa hetkega rajale — mida on maailmas uut.
Kas sa arvestad seda, kui avalikult üles astud?
Ei arvesta. Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga … see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla.
See on meie ühiskonna haigus praegu, et pead olema sildistatud, olema kas konservatiiv või liberaal.
See on imelik tõesti, et ühiskonnas on äkki hakatud vajama kataloogimist. Vajama inimestele konkreetse sildi külgeriputamist.
20 aastat pärast taasvabanemist oli tegelikult selline mõnus ja lahe aeg. Ei olnud sellelaadseid asju inimestel omavahel. Sotsiaalmeedia on selle võimaluseks teinud. Seal on kaks külge — annab võimaluse kaasa rääkida neil inimestel, kellel ehk selleks muud võimalust ei ole, aga annab ka võimaluse mõttemaailm kaklusklubi tasandil üles ehitada.
Me pääsesime ideoloogilisest survest. Stalinist ja Brežnevist anekdooti rääkides võis vangi sattuda. Ja 20 aastat meil sellist asja ei olnud. Aga nüüd on see muutunud nii, et kui sulle migratsioon ei meeldi ja sa selle välja ütled, võid vangi minna. Meil veel nii ei ole, aga Inglismaal on see juhtunud.
Ikka sõna vabadus?
Sõna vabadus võetakse ära tegelikult.