Hiina pelmeenid, Tšehhi kuningas ja Ukraina koljadkad
Mulle meeldib tähistada aastaaegade vahetust, eriti talvist pööripäeva, kui Kaljukitse pöörijooneni jõudnud Päike seal ringi keerab, et tagasi põhja poole rändama hakata.
Meteoroloogiline ehk kalendaarne talv kestab detsembrist veebruarini, ent pööripäev märgib meile valguse ja soojuse naasmise algust.
Hiinlased kutsuvad talvist pööripäeva Dongzhi’ks (‘ülim talv’). Nagu meilgi, on see tähtis püha ja sel ajal peetakse suuri pidustusi kogu Ida-Aasias. Nii et Hiina kuukalendri looma-aasta algus pole neil sugugi ainus talvine püha.
Dongzhi kommete juured on rahvapärimuses ning yin’i ja yang’i kosmilise tasakaalu ja harmoonia printsiibis.
Pärast templit söömalauda
Põhja-Hiinas on tavapäraseks Dongzhi roaks pelmeenid. Kombele olevat alguse pannud kuulus arst Zhang Zhongjing (150–219), kes kehtestas Hiina klassikalise meditsiini alused.
Legend pajatab, et kord talvel märkas Zhang, kuidas vaeseid inimesi vaevad külmamuhud kõrvadel. Ta andis oma õpipoistele korralduse teha kõrvakujulisi pelmeene (täidiseks lambaliha ja lisandid), mis siis jagati vaestele. Sellest saadik ongi Dongzhi ajal pelmeene söödud.
Kombed nõuavad ka seda, et sama perekonnanimega või sama sugukonna inimesed koguneksid austusavalduseks templisse, kus käisid nende ammused esivanemad, ning seejärel istuksid koos rikkaliku õhtusöögilaua taha. Hm ... kõlab kuidagi tuttavalt!
Soomlaste lauluraamat
Tahes-tahtmata olen tähele pannud, kui sarnased on oma heatahtlikkuse poolest Zhang Zhongjing ja Tšehhi hertsog Václav Püha (907–935). Tähelepaneku eest olen tänu võlgu Inglismaal populaarsele jõululaulule “Good King Wenceslas” (‘Václav, vahva kuningas’), mida tean peast.
Laulu sõnad on kirjutanud kaks inglast, ent viis on sama mis XIII sajandi kevadelaulul “Tempus adest floridum” (‘Õitsemise aeg on käes’), mis esmalt ilmus 1582. aastal Soome lauluraamatus “Piae Cantiones”.
“Piae Cantiones ecclesiasticae et scholasticae veterum episcoporum” (‘Vagad kiriku- ja koolilaulud vanaaja piiskoppidelt’) on keskaegsete ladinakeelsete laulude kogumik. Selle koostas Rostocki ülikooli tudeng, Porvoost pärit katolikumeelne Theodoricus Petri Rutha (u 1560 – u 1616) ning toimetas luteri pastor Jacobus Finno Petri (u 1540–1588), Turu toomkooli rektor.
Viimase soomekeelne nimi oli Jaakko Suomalainen – palun mitte segi ajada tema 1978. aastal sündinud nimekaimuga, kes on hoki väravavaht ja hevibändi kitarrist.
Lauluraamat trükiti Kirde-Saksamaal Greifswaldi ülikoolilinnas, mis 1631–1815 kuulus Rootsile. Kogumikus on 74 ladinakeelset laulu, mida XVI sajandil Soome koolides lauldi. Suurem osa neist on kiriklikud, kuid mõni ka ilmalik (kaasa arvatud “Tempus adest floridum”).
Ükski teismeliste koolipoiste riivatu laul seksist ja kärakast raamatusse muidugi ei pääsenud. Laulusõnade ja viiside algupära on mitmekesine. Paljud on pärit Kesk-Euroopast, ent üsna mitu on ilmselt kirjutatud Põhjamaades.
1853 naasis Inglismaa suursaadik Rootsist koju, kaasas “Piae Cantiones”, mille ta kinkis John Mason Neale’ile. Too anglikaani preester ja koraalide autor oli tuntud kui varase muusika huviline, ja nõnda see laul Inglismaale jõudiski.
Jõululaul “Václav, vahva kuningas”, mille ma lapsena pähe õppisin, räägib loo kuningast, kes kõledat talveilma trotsides viib tabanipäeval (26. detsembril) almust vaesele talupojale.
Lumi on nii sügav, et kuninga paaž tahab mineku katki jätta, ent Václav astub ette ja paaž saab talle järgneda tema jalajälgedes.
Nõndaks. Meil on nüüd kaks tarka meest – Zhang ja Václav. Võtame talvepühadest rääkides ette ka kolmanda – kelle muu kui jõuluvana.
Mitmel pool on jõuluvana oma nime saanud Püha Nikolause järgi – näiteks Hollandi Sinterklaas, kellest pärineb inglise Santa Claus. Nikolaus oli IV sajandil Väike-Aasias Myra linnas (tollal Bütsantsis, nüüd Türgi linn Demre) elanud Kreeka piiskop.
Ta sai kuulsaks heldete kingituste poolest, mida vaestele, eriti aga kolmele õele jagas.
Oli kord vaesel vagal mehel kolm tütart. Kaasavara polnud neile anda, mistõttu nad ei saanud mehele, ja isa otsustas tütred lõbumajja saata.
Miks poleks tüdrukud võinud hoopis poemüüjaks või lüpsinaiseks hakata, seda minu pea ei võta, aga kuna ma IV sajandi Myrast suurt ei tea, pean parem moka maas.
Nikolaus aga viskas kolmel ööl aknast sisse kolm kullakotti ja päästis tüdrukud.
Lastele mõeldud variandis lõbumajast juttu pole ja kottide asemel on kolm kuldmünti, mis ta tüdrukute ahju ääres kuivavate sukkade sisse poetas. Siit ka jõulusukkade-sokkide komme.
Pärastpoole, kui Põhja-, Lääne- ja Kesk-Euroopat ristiusku pöörati, aeti Nikolaus ja jumal Odin mõnevõrra segamini – küllap vist seetõttu, et mõlemat kujutati ette kui valge habemega vanameest.
Odin oli seotud paganliku talvistepühaga (vanapõhja keeles jol, millest on pärit ka meie sõna “jõulud”) ning juhtis müütilist metsikut jahti, kus kummituslikud jahimehed ja koerad pöörases tagaajamises üle taeva tormavad. Kas see võiks olla jõuluvana põdrasaan pärast mõnd ülearust õlut?
Nüüd tagasi Ida-Euroopasse. Nikolai Rimski-Korsakovi mahlaka ooperi “Jõuluöö” (1895) tegevus algab Ukrainas Dikankas. Sisu jutustab mesinik Punapea Panko (alias Nikolai Gogol, kes kirjutas “Õhtud külas Dikanka lähedal”).
Nõid ja kurat varastavad kuu. Kui sepp Vakula kuradi seljas üle taeva Peterburi poole ratsutab, ajavad teda taga võlur uhmris ja nõid luua seljas. Kas jälle metsik jaht?
Loos on oma armastuse lugu (muidugi mõista!) Vakula ja küla kaunitari Oksana vahel ning paar klounilikku preestrit (Rimski-Korsakov oli käre kirikuvastane).
Iidsed loitsud
Vakula jõuab Peterburi, kurat kaob korstnasse, saabub tsaarinna (uhke poloneesi saatel), sepp palub (ja saab) tsaarinna saapad oma pruudi jaoks.
Vakula ratsutab kuradi seljas koju ning jõuab Dikankasse siis, kui algab Koljada (neiu saanis, tõenäoliselt loodud Slaavi jumalanna järgi, kes iga päev uue päikese toob) ja Ovseni (tema saatja, nooruk karu seljas) ringkäik. Kirikukellad löövad ja koor laulab koljadkasid (Ukraina jõululaule).
Koljadkades on tugevalt säilinud päikese, esivanemate ja looduse kummardamise jälgi. Need on iidsed loitsud, täis vägevat võlujõudu, mis täidab su soovid, kui igatsed edu ja jõukust, ilu ja tarkust.
Pole just ülearu kristlik lugu, kuid ega nüüdisaja jõulude materiaalsel kuluta-kuluta-kuluta kommetel – mis Inglismaal käisid täie auruga, kui ma sealt novembri keskel lahkusin, ja siin Eestis mind tervitasid (ehkki mitte nii ägedalt) – pole niisamuti Jeesuslapsega suurt pistmist.
Häid uusi aastaid!
Soovime koos Jelliga teile õnnelikku ja edukat uut lamba- ja jätkuvat 2015. aastat, ükskõik kes või kus te ka ei oleks, hoolimata sellest, millesse te usute, mis värvi ihu või karvkate teil on või mitu jalga teil on!
Elame, näeme.
Lugude sari
Elame, näeme
- Kirjanik, tõlkija ning toimetaja Hilary Bird heidab kord kuus sise- ja välisvaatleja värvika pilgu Eesti elule.
