Tam-didi-tam-didi-tam! PÕMM!

Vuntsidega mees sirutab muusikaklassi klaasukse taga kaela. “Nüüd on neil hoopis ämbrid käes! Aga mina tõin porgandeid ka.”

PÕMM!

“Ja ananassi…”

PÕMM-PÕMM!

“…kurki ja kõrvitsat!”

Kärdla ühisgümnaasiumi abituuriumiklass müdistab lillepottidel, šašlõkiämbrikestel ja pangedel seinuväristava helirea. Õpetaja liigub ruumis nagu fitnessitreener ja vehib kätega justkui veski. Aken vibreerib. “Ja nüüd … kõik koos…!” (PÕMM!!!) Ja vaikus.

Muusikaõpetaja Timo Lige on emotsionaalne mees. Kui ta viimaste jõulude eel oma pereansambliga esines ja rahval kaasa laulda palus, jättis ta pala pooleli, kui inimesed laulmist märguande peale ära ei lõpetanud.

“Te ei vaata üldse dirigenti,” noomis ta. “Proovime uuesti!” Nüüd läks kõik nagu õlitatult. Eestlased, va laulurahvas, pidid ju näitama, et nad on kõik sündinud koorilauljad, kes juba hällis viisi üles võtsid. Ja Timo Lige on mees, keda on kuidagi kerge kuulda võtta.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: