”Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks”

Annela Laaneots.

Sari “Minu”.

248 lk.

Petrone Print.


Sõimatavast kadestatavaks

Peatükk “Seto itk” kõlab kui lõhkikistud hingega naise ürgulg, sest pole midagi raskemat, kui kaalukausile tuleb panna kaks ühtviisi väga tähtsat ja südamelähedast – pere ning Setomaa teenimine. Kuna Annela tundis, et mõlemat korraga sajaprotsendiliselt teha ei jõua, valis ta pere, andes siiski lubaduse sootskaamet ükskord uuesti oma õlule võtta. Petrone Prindi Eestimaa lugude sarjas ilmunud “Minu Setomaa” vääris ootamist. Lugejale selgitatakse, kuidas saada kuningas Peko maapealseks asemikuks, kuidas setu asja tublilt ajada nii talutares kui presidendi kantseleis. Sündinud on vajalik ülevaade setude suureks saamise loost. Alles see oli, kui “setu” ei tähendanud sugugi mitte auväärset staatust, vaid kasutati pigem sõimusõnana.

Umbes 12 000 maailma setust elab Setomaal vaid 2000. Aga kui palju on nende tegemisi igapäevaelus näha ja tunda! Raamat õpetab ka seda, kuidas end nähtavaks teha. Kõige selle lugemise järel ei tundugi uskumatu, et 168 elanikuga Obinitsa küla suutis olla kultuuripealinnaks 25 miljonile soomeugrilasele.

Tsiteerin lummuslikku Seto- maa kirjeldust: “Männimetsa-tukad järvede ääres, künklik teerada üle heinamaa, kõverikud õunapuud, viltused suitsusaunad võsa veerel, liivased käänulised rajad kõrgete männimetsade vahel, rohtunud taluõued, palju mustikaid, üksik lambakari, päikese käes krimpsu kõrbenud maasikad metsalagendikul. Ja vaikus, palju-palju vaikust.”

Raamat õpetab setude näitel, kuidas end nähtavaks teha.

Need kaks lauset võivad auga minna kirjandusklassikasse, täpsemini on Setomaad kirjeldada raske.

Paeluv on sootska oskus valulistest ja kriitilistest teemadest kirjutada nii, et see rahvale valu ei tee, pigem rõõmu valmistab. Nii sain aru raamatu Tallinna esitlusele arvukalt saabunud setudest.

Aus avameelsus

Olgu jutuks haldureform, setude riietus, siin- või sealpool piiri oleva rahva eripära, vanemate naiste teinekord tüütuna tunduda võiv tarkus – kõikjalt libiseb Annela läbi nii, et oluline ja kriitiline saab öeldud, aga keegi pole solvunud.

See ongi emapiimaga kaasa antud kuulus setu diplomaatia, oskus veerekese pääl, eri kultuuride ja riigikordade vahel hakkama saada.

Ja kui aasta sootskaks ehk kuninga maapealseks asemikuks olemist takkatippu panna, on arusaadav, kuidas Annela Laaneots hakkama saab.


Sündinud on vajalik ülevaade setude suureks saamise loost. Alles see oli, kui “setu” ei tähendanud sugugi mitte auväärset staatust, vaid kasutati pigem sõimusõnana.

Kuigi ise püüab ta vägagi meeleolukalt tõestada, mismoodi ta ikkagi hakkama ei saanud – olgu selleks siis kuningas Peko sõnade vahendamise oskus või setu kommetele vastav riietumine. Ütleksin selle peale, et väikesed puudused kaunistavad!

Ja millise nauditava avameelsusega räägib Annela setu rahvariiete kandmisest. Avaldab tanu alla kena pea tegemise saladuse, peakatete sättimise tavasid ja keeldusid, rinnahoidja ja sõle sümbioosi, õpetab, kuidas rahvariideid selga pannes end transsi viia, ülevusse siseneda.

Üks oluline puudus siiski on “Minu Setomaal”. Nimelt pole koha- ja isikununimede registrit, mis teeks väärt üllitise hõlpsamalt kasutatavaks. Loodan, et ka Setomaa koolides kohustusliku kirjavarana paremini tarvitatavaks.

Samas, arvestades raamatu plahvatuslikku edu edetabeleis, pole välistatud, et “Minu Setomaa” saab mõne aja pärast kordustrüki. Siis on võimalus registrid lisada.

Tegelikult võiksid registrid pea kõigis “Minu” sarja raamatutes olla kohustuslikud, et tarviline teave ikka paremini lugejateni jõuaks.