Ilmar Palli Foto: Sven Arbet

Värsked tähelepanekud kauge aja tagant

Saudi Araabia – too sisuliselt ühele perekonnale või suguvõsale kuuluv riik − ilmutab üha enam läänestumise tundemärke. Esmajoones mõistagi elu ainelise külje pealt, sest nafta toob riigile sõna otseses mõttes ropult sisse. Ja mida muud sa selle rahaga ikka teed, kui elad nagu läänes. See tähendab, et ostad võimalikult suures koguses aina uuemat kraami, mida lõputuna näiv tehnikarevolutsioon kui muinasjutus üha rohkem ja rohkem toodab. Kuid oh häda, paljud araablased ei taha samas kuidagi loobuda oma sissejuurdunud elulaadist, kommetest, harjumustest.

Filmi praegusest Saudi Araabiast tegi valmis mees – BBC korrespondent Frank Gardner –, kes oli samas paigas käinud üheksa aastat tagasi. Sealsamas elas ta üle traagilise sündmuse, saades mässajate kuulidest rängalt haavata, nii et tema põhiliseks liikumisvahendiks elu lõpuni jääb ratastool.

Ränk sündmus nõudis ajakirjaniku sõbra ja töökaaslase elu. Oli hämmastav näha, et mees veel sellesse paika tagasi kippus. Aga nii oli, ning mõistagi ei jätnud ta käimata ka paigas, kus jubedus juhtus, ning haiglas, kus talle eluvaim taas sisse saadi. Isegi elupäästjast arst oli endiselt platsis. Araabia rahadest ja võimalustest räägib fakt, et Gardneri päästnud ravimit oligi tol ajal saada vaid Saudi Araabias – oma kodus Inglismaal oleks mees ravimi puudumise tõttu hukkunud.

Kõik see on väga huvitav. Gardneri ja tema operaatori saatus põimuvad läbi Saudi Araabias valitseva (vähem või rohkem varjatud) aina pingelisema olukorraga.

Selge, et tarbijalik elulaad varem või hiljem hävitab kohaliku kultuuri ja omapära, ajaratast tagasi pöörata on raske.

Ehk nagu laulusõnad ütlevad: kahju küll, kuid mis sa teed. Kõik, kes sellele vastu söandavad seista, saavad reaktsionääri ja tagurlase nime, ning üllas on nende vastu võidelda, kuni kõik hakkab olema nagu meil Euroopas.

Sama rida näib jätkavat ja samadesse asjadesse uskuvat ka ratastoolis ajakirjanik Gardner. Tema jahib teisitimõtlejaid ja saab neilt kuulda seda, mida kuulda tahab.

Rahu pole kusagil, sarnanegu elu kas või paradiisiga – saudiaraablased pole kunagi kuulnudki mingitest maksudest. Kõiksugu toetused on suuremad kui kusagil mujal maailmas. Lisaks on suur eesmärk euroopalik elulaad, arusaamad ja tõekspidamised.

Jõukus teeb laisaks, raha hukutab

Kahjuks on suured sissetulekud võõrutanud inimesi töötegemisest, elu põhisisuks on ikka aina paremini ja põnevamalt korraldatud, üha võimalusterohkem ajaviide.

Frank Gardner aga otsib araablaste elust muudkui kitsaskohti, otsib halba ja mõistagi ka leiab seda. Saudide seitsmesajast printsist on temaga valmis vestlema vaid üks.

Ning too ütleb Grahamile selgelt, et eurooplased tegelgu oma probleemidega, mida neil sugugi vähe pole ning jätku araablased rahus omi asju õiendama.

Muidugi, mis saab Saudi Araabiast ja teistest kõrberiikidest siis, kui naftavool ühel päeval lõppema hakkab? Ent seegi probleem tuleks lahendada araablastel endil, ilma kaastundliku välismaailma omakasupüüdliku abita.