HARRI JÕGISALU 24. VIII 1922 – 18. IX 2014

Harri Jõgisalu oli Märjamaa aukodanik, mitme autasuga pärjatud proosa- ja lastekirjanik. Ta elas 92 aastat vanaks ning säilitas imekspandava loomejõu elu lõpuni. Just viimastel eluaastatel ilmus temalt raamat raamatu järel.

Minule oli ta õpetaja ning sõber. Mõlemad oleme märjamaalased, mina sünni poolest, tema seal elanud peaaegu kogu oma meheea ning andnud oma loova tegevuse nii õpetajana kui ühiskonnategelasena meie kodualevile.

Nõudlik õpetaja

Küllap jääb igal lahkujal siin elus ka midagi kavandatust, unistustes ehitatust tegemata, aga näeme ikkagi seda, mis tehtud. Harril on, mida maha jäänud aatekaaslastele ette näidata. See on suur hulk väljapeetud stiiliga kirjatükke, mälestusi, huvitavaid lähiümbruse uurimusi. Aga kindlasti sama oluline on see vaimsus, mida ta on pikkade aastate jooksul andnud oma õpilastele, olles alati tähelepanelik, sõbralik, ka nõudlik.

Ning teadagi mäletavad õpilased just neid õpetajaid, kes on nõudlikud, kuid kindlasti armastavad oma ainet ja lapsi, keda nad õpetavad ja oma eeskujuga kasvatavad. Vahest kõige olulisem ongi, et Harri Jõgisalu suutis õpilasi nakatada lähedase maailma vastu heatahtlikku ja loovat huvi tundma.

Elab ju igaüks meist ära mitu elu. Kindlasti üks nendest eludest Harri puhul olid ta noorusaastad meie isamaa keerulistel aegadel, millest ta on temale omase aususe ja tagasihoidlikkusega kirjutanud mälestusteraamatutes.

Küllap kõige pikem periood tema elutegevusest kulus kooliõpetaja ametile, mil ta peale ainetundide korraldas õpilastele ja teistelegi soovijatele matku, osales vägagi tähelepandava kooliaia rajamisel, juhendas paljudel lähedastel – just nii võib nimetada tema asjast huvitatud õpilasi – nende huvialategevust.

Pärast koolist erru minekut oli ta hulk aastaid Eesti Kirjanike Liidus välissuhete konsultant ja juhatuse sekretär − seda just nendel põnevatel aastatel, mil kogu eesti rahvas oli ergas ikkest lahti pääsemise lootuses ja selle heaks tegutsemisel, ning kirjanike liidul oli just sel ajal oma eriti kindel roll meie vabanemispüüdlustes.

Harrist peeti alati lugu tema korrektsuse ja töövõime pärast. Kindlasti ka selle pärast, et eluaegse kooliõpetajana ei kippunud ta teisi õpetama, säilitas alati oma väärikuse ja sõbraliku meele. Usun, et paljud kolleegid määratlesid teda sõnadega “haruldaselt tore inimene”.

Harri sõbralikkus ja tähelepanelikkus kaaslaste suhtes, tema tagasihoidlik esinemislaad ei tähendanud sugugi seda, nagu oleks ta kergesti mõjutatav, tal oli ikka maailma asjade suhtes oma kindel hoiak ja arvamus, mida ta aga ei kippunud teistele peale suruma.

Kirjanduses alustas Harri Jõgisalu lastekirjanikuna ja loodusevaatlejana, kuid jõudis oma paljudes teostes kõikehaaravasse maailma, mida tavatsetakse nimetada täiskasvanute kirjanduseks. Kuid lastel on ju sageli hoopis selgem pilk maailmale kui täiskasvanutel. Kõnelemata sellest, et nad on avastatava maailma suhtes tundlikumad. Ja seda arvestas kirjanik Jõgisalu oma teostes olulisel määral.

Ega ta tegelikult teinudki vahet, mida kirjutas lastele, mida täiskasvanutele – mõlemad väärisid võrdset tähelepanu ning tema ka kõige “lastekamad” lood olid huvitavad täiskasvanutelegi.

Millest me oma kohtumistel rääkisime? Enamasti lihtsatest igapäevastest asjadest, vähem oma töödest ja tegemistest, peaaegu ei targutanud ega filosofeerinud, harva lipsas poolde lausesse mõni üldinimlik mõttetera või hinnang maailmas või ka meie koduõues toimuvale poliitikale.

Ei mäleta, et tema oleks rääkinud oma Vene sõjavangi aastatest või mina oma Siberi-aastatest, kuigi tema oli selle kolmeteistaastase poisikese õpetaja ajal, kui too viidi kaugele rännule, millest tema ja mitmed ta kolleegid napilt pääsesid.

Parim mälestusmärk

Märjamaa endises koolimajas, kus mina õppisin kuni kuuenda klassi kevadveerandini (s.t kuni küüditamiseni, ja kus Harri Jõgisalu oli pärast oma katsumuste aastaid kooliõpetaja), on nüüd alevi raamatukogu ning selle ees seisab temanimeline pargipink, mis tema 90ndaks juubelipäevaks sinna asetati.

Kui satute Märjamaale, peatuge praeguse Märjamaa uhke koolimaja ees oleva raamatukogu juures, istuge mõtlik hetk tema pingil ning tuletage teda meelde. Aga veel parem, astuge raamatukokku sisse, võtke mõni tema raamat – need seisavad seal aukohal – ning lugege. On see ju kirjanikule parimaks mälestusmärgiks.