Veesaar-ja-Kreismann Foto: Bianca Mikovitš
Win Wellsi näidend “Gertrude Stein saatjaga” esietendus Palmse mõisas tormisel ja rajuvihmasel õhtul. Korraks kadus elekter ja asuti juba süütama küünlaidki, kui valgus lampidesse tagasi tuli, ent väljas jäi taevas sünkmustaks ning mõisa kohal mürises torm. Vaatajatele jätnud kogu lugu seetõttu kohati üsna kummitusliku mulje. Lavastuse esimene vaatus jääb teise vaatuse kõrval kahvatumaks. Esimese poole tunni jooksul on raske mõista, kes ja mis lugu räägib, ning nagu üks naine publiku seast tabavalt märgib – hetketi tekib tunne, nagu loeks keegi suvalistest kohtadest raamatut ette. Asja päästab imearmas stseen, kus end mõnusasti aknalauale seadnud naised lepivad kokku edasises pühendumises ja hoolimises. Sel ja veel mõnel korral, mil näitlejad on lähestikku ning vaatavad üksteisele silma või hoiavad käest kinni, suudavad nad luua väikesesse ruumi veel ühe ruumi, mis on nende kahe inimese täitsa enda oma ja kadestamisväärselt täiuslikult kuulub ainult neile. Ilmselt on need ka hetked, mida Anne Veesaar mõtles, kui ajakirjanike pisut torkivatele lesbiarmastuse küsimustele vastuseks ütles, et saalist näeb asju nii nagu näitlejad seda ette kujutavad ja mingit amelemist ei tule. Miks Anne Veesaart lavastuse edukas piletimüük ei üllatanud?
Avalehele
5 Kommentaari