Foto: Karin Kaljuläte

Aga seepärast armastame ka oma lemmikloomi koeri ja kasse. Eeskätt põhjusel, et neid on hea patsutada ja silitada. Mida me isegi oma lähedastele inimestele sageli ei tee. Kas selle tõttu, et nad on nii kõvad ja paljad? Mitmes mõttes.

Kes on kes?

ETV väga pikaks veninud saates esindavad koduloomi meie riigimehed. Ehk nende kohmakalt, kohati isegi raskesti äratuntavad nukud. Neid vaadates me siis omamoodi patsutame ja silitame neid, nad on otsekui meie lemmikloomad.

Mingi terav satiir seda seeriat ei elusta, pigem on tegu maheda huumoriga. Erinevalt sarnasest saatest, mida kunagi esitati ja võib-olla esitatakse ka praegu mõnes piiritaguses telekanalis.

Sedakorda visati mahedat nalja pehmete-karvaste valimisreklaamide üle. Naerma ehk natuke ajas, ent mitte mingit tervistavat ja vabastavat naeru igatahes ei järgnenud. Minul tekkis lausa küsimus, et miks see internatsi välimuse ja maneeridega hunt seal üldse on. Hoopis sümpaatsemad on jänes ja siga, vist presidendi kantseleirotid.

Hoopis mööda on minu meelest tehtud presidendiproua, kui see ikka presidendiproua Evelin üldse oli. Või oli hoopis mingi keskpartei naisasjamees, kes kuidagiviisi oli presidendi külje alla pugenud?

Sürrealistlikult mõjus taas see presidentide kelder, kus selgelt domineerib kõige suurema peaga Lennart Meri.

Konstantin Pätsi pea on millegipärast hoopis kokku tõmbunud, nagu oleks seda mingid indiaanlased kuivatanud. Ja kas on ikka ilus meie elav ja energiline president Arnold Rüütel panna tegutsema ning rääkima sellises elutus kohas? Kas ei ole tal seal külm, kas pole kõle? Mina president Rüütli asemel seda saadet üldse ei vaataks…

Ülejäänud poliitikud peaksid “Pehmetesse ja karvastesse” pääsemise eest sulaselget rõõmu tundma. Eks seegi ole neile omamoodi valimisreklaam – et näete, need ja teised on seal pildi peale pääsenud. Valige meid, sest me oleme “Pehmetes ja karvastes”. Kes ei ole, esitagu arupärimine sinna kus tarvis.

Kohe “Pehmete ja karvaste” otsa tuli uus riigimeeste sarisaade selge ja ausa pealkirjaga – “Riigimehed”.

Selles sarjas räägitakse seitsmest vaprast, kes on otsustanud oma partei luua. Ja kus nende kohmakus selle asja ajamisel on nii suur, et ei aja isegi naerma.

Selle seriaali pealkiri võikski olla pigem “Kõvad ja paljad”. Kunagi, kui peategelane veel sotsiaalse sidususe minister oli, olid sel saatel hoopis enam n-ö jalad maas. Praegu ajavad säärast jama, mis stsenaristile otse kaasa tundma paneb.

Vajatakse või mitte

Aga jama ei pea olema alati naljakas, nagu meil kiputakse uskuma. Näitlejad on head, nagu eesti näitlejad ikka, aga ka nende oskused ja tahtmine ei pigista kehvavõitu käsikirjast midagi välja.

Poliitilise nänni jagamine ostukeskuste ees ei ajanud naerma ega nutma lihtsalt seepärast, et mõni tund enne “Riigimeeste” vaatamist sattusin samasuguste meetodite ohvriks oma kodupoe ukse ees.

Sain nimelt šokolaadi. Ning hea oli ja magus maitses. Kutsuti valimistele, kelle poolt ja kelle vastu, ei viitsinud aru saada. Partei liikmeks ei püüdnud mind igatahes keegi värvata. Sellest tegin järelduse, et mind natuke vajatakse, kuid mitte eriti. Rohujuure tasandil.