Ivo Linna, lauluväljakule täitsa paras
Mis mõtted võiksid 65-aastase mehe peas keerelda?
- Kas ma ei liialdanud, kui just nüüd ja just lauluväljakul otsustasin üles astuda?
- Kas ma olen selles vanuses ikka veel see, kelle pärast kohale tullakse, kelle ees ollakse nõus 15 eurot maksma?
- Kui minu kontsert ei õnnestu nii kui vana kamraadi Tõnis Mägi oma, äkki hakkab ajakirjandus meid tarbetult võrdlema?
- Kas ma tulen oma emotsiooniga toime, kui kõik läheb hästi?
Eesriie avanes, esineja peas keerelnud küsimusi võis hakata järjepanu maha võtma.
Ei, Ivo Linna ei liialdanud esinemiskohaga. Kuulajaid oli silmaga hinnates peaaegu sama palju, kui laulupeo ajal lauljaid. Kui oligi mõni tuhat vähem, siis mõni mure – laulukaare alune oli igatahes rahvast täis.
Ivo võtsid nad kohe omaks. Õigemini – ilmselt olid kohale tulnud need, kelle jaoks oli Ivo Linna oma poiss, oma mees. Meie Iff.
Rahvast oli igas vanuses, kilekottidega tädidest vankris magavate imikuteni. Selles suhtes on Linna muidugi fenomen. Rahvamees. Rahvalaulik. Mees, kes teab, et lihtsuses peitub võlu.
No ja kas Tõnis Mägi kontserdiga kannatas võrdluse välja? Miks ei kannatanud! „Eestlaseks olen ja eestlaseks jään…“ pani rahva püsti tõusma, mobiiltelefonide tulukesi süütama. Me olime jälle korraks need, kes ei häbene võõral inimesel käest kinni võtta. Sest see, kes mu kõrval seisab, on ju ka eestlane.
Ning viimane küsimus: kas Ivo Linna tuli kontserdil tekkinud võimsate emotsioonidega toime? Jah, tuli küll.
Kuidas see tal õnnestus, on juba iseküsimus. Hoida rahvast kaks tundi oma kütkeis, tõsi küll, ka Ott Leplandi, poeg Robert Linna, lapselaps Kaspar Kalle, Maarja-Liis Ilusa, Evelin Võigemasti, Hele Kõrve ja Grand Hotel´i abiga, see pole naljaasi.
Igatahes riputas Ivo Linna veel ühe aupärja oma helehalli pea kohale. Ning lauluväljak oli talle täiesti paras.
