Foto: Delfi lugeja

Jaaniõhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänapäevalgi, see tava on viimase saja aastaga üsna vähe muutunud. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Nüüdisajal kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.

Jaanilaupäeva kõige tähtsam rituaal on jaanitule tegemine ja seal käimine. Tulele omistatakse maagilist tähendust ja see sümboliseerib päikest.

XIX sajandi teisest poolest XX sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik.

Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust “jaanikased”, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti.

Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube nagu suvistepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav.

Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine – eriti lastele, kellele see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.

Sõnajalaõis ja armumaagia

Jaanipäeva juurde kuulub hulk maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda.

Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ning õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. XX sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Eri õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.

Tervistav jaanikaste

Kuna tegu on aasta lühima ööga, oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli kombeks jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.

Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.

Saada meile pilt oma janailõkkest aadressile veeb@maaleht.ee!