Läti kirikuõpetaja teoloogiadoktor Guntis Kalme on lätlaste iseseisvuspüüdlust kirjeldanud nii: “Ajalooliselt vaadeldaval ajavahemikul oleme rahvana alati tahtnud olla meie ise – seda on näidanud meie aastasadu kestnud vabadusejanu ja vastupanu rõhujatele, kuni see teostus omariikluse loomisega 1918. ja taastamisega 1991. aastal.”

12. novembril 2011 avas Eesti president Toomas Hendrik Ilves Pärnumaal Tori Püha Jüri kirikus mälestustahvli neile 50 lätlasele, kes Eesti vabaduse eest võideldes pälvisid Vabadusristi teenetemärgi.

Avaldades austust kõigile Eestis ja Lätis isamaa eest võidelnuile, rõhutas president Ilves oma kõnes, et inimene, kes esimesena langes Eesti riigi eest, oli lätlane – veebruaris 1918, iseseisva Eesti esimestel tundidel langes lahingus punaväelastega verinoort riiki kaitstes Johann Muischneek.

Peab ütlema, et taasiseseisvunud Lätis ei teadnud sellest faktist peaaegu mitte keegi kuni 10. oktoobrini 2006, mil seda tähelepanuväärset sündmust meenutas president Vaira Vīķe-Freibergale volikirja üleandmise tseremoonial Eesti Vabariigi suursaadik Lätis Jaak Jõerüüt.

Peaaegu sajandi oli Eesti iseseisvuse eest esimesena langenud kangelaseks peetud Tallinna veinikaupmehe Johann Muischneeki poega, Tallinna Peetri Reaalkooli läti rahvusest õpilast Johann Muischneeki. 1930. aastatest tänapäevani on see eksitav versioon levinud ühest eesti ajalootekstist teise.

1936. aasta 24. mail avati Tallinnas Paksu Margareeta välisseinal, selle koha juures, kus esimene Eesti Vabariigi eest langenud mees surmavalt haavata sai, talle pühendatud mälestustahvel, mis nõukogude ajal muidugi kadus.

Õige pea pärast Eesti taasiseseisvumist avati samas asuva Eesti Meremuuseumi siseruumides 28. septembril 1991 uus mälestustahvel, millel on tekst: “24. veebruaril 1918 langes Paksu Margareta juures esimeses lahingus Eesti Vabariigi eest Tallinna Peetri Reaalkoolis õppinud omakaitselane Johann Muischneek”.

Eesti Vabariigi eest esimesena langenud Johann Muischneek võis sel ajal olla vabatahtlik kaitseväelane, kuid ta ei õppinud Tallinna Peetri Reaalkoolis, sest 1918. aasta algul oli ta juba 34aastane ega saanud enam olla kooliõpilane. Ka ei olnud ta Tallinna suurkaupmehe poeg. Ja saadud haavadesse ei surnud ta 24. veebruaril, vaid järgmisel päeval.

Esimene, kes neile faktidega vastuolus olevatele ajaloolistele väidetele avalikult tähelepanu juhtis, oli eesti ajaloolane, toonane Riigikogu ja Balti Assamblee liige Küllo Arjakas. 23. veebruaril 2006 ilmus Postimehes tema uuriv artikkel “Kes langes esimesena Eesti Vabariigi eest?”.

Luuletaja ja tõlkija Guntars Godiņš tõlkis täiendatud artikli läti keelde ning pealkirjaga “Par Igaunijas brīvību pirmais krita ... latvietis” (“Eesti vabaduse eest langes esimesena ... lätlane”) ilmus see 16. mail 2006 internetiportaalis tvnet.lv.

Järgneb

Vaata ka Eesti Vabariigi 95. sünniaastapäevale pühendatud sündmuste programmi ning vabakava või lisa oma sündmus kalendrisse