Siis nägin Sirtsu Simoni, kes võttis mu kaasa, lubades kõigepealt Tallinnas ehitajatööd, hiljem teenistust Schenkenbergi juures.

Peipsi äärest mäletan teda Tondina, hiljem Tallinna pool kutsuti teda ka Vaderiks, lõpuks Paariaks. Mäletan, et ta elas kunagi soo taga karjamaal, enne kui kõik sinnapaika jättis ja maha müüs. Ta oli pikk ja kühmus mees, kelle tihedas habemes oli rohkem halli kui hõredates juustes. Juuksed olid põhukarva. Vakuraamatusse oli ta kantud Simon Liussferi nime all, tema koormisi arvestas kohalik maahärra poolteise adramaa, mõne lojuse, paraja hulga sigade ja veelgi suurema hulga kanade pealt. Kes ei tea, siis vakus oli nii maks kui maksupiirkond.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: