See oli soe suvine aeg, kuid linn polnud välja surnud, vaid siin käis elu. Jõe kaldal vanadesse laevadesse rajatud vabaõhukohvikutes sai õhtuti õlut rüübata ja vaadata möödalibisevaid paate, muusikud tinistasid oma pille, suured soojaõhupallid hõljusid taevas. Rahvas oli lõbus ja lahke, ümberringi naeratavad näod – just nii jäi Turu linn Leilile meelde.

Nüüd polnud asjad päris samasugused.