Jõulud, mida ei saanud keelata

Minu mäletamist mööda olid sõjajärgsed pühad rõõmsad ja eriti pidulikud. Jõululauas istusid peale omainimeste tädid-onud ja nende järeltulijad. Peamine põhjus selleks oli vanaema, kelle ümber elu koondus. Minu avar sünnikodu, mis märtsipommitamise järel õnneks püsti jäi, oli sel ajal ka ainuvõimalik kogunemiskoht.

Olid söögid-joogid, piparkoogid ja maast laeni ulatuv kuusepuu. Loeti jõuluvanale salme ja lauldi hardaid kirikulaule. Paksud kardinad tõmmati akna ette väljast uhkava külma pärast, mitte sees toimuva varjamiseks.

Kirikus ja kalmistul see seltskond jõululaupäeval ei käinud. Aga koos meenutati eemalviibijaid küll. Pealtnäha õnnis olemine peitis kurbust, mida lapsemeel ei tajunud. Ja et see ilus püha võiks olla keelatud, jäi teadmata.

Mu lähedastel oli palju kannatusi. Tuli käia ülekuulamistel ja vastust anda nende kohta, kes olid pagulusse läinud, kes asumisele viidud või koguni teadmata kadunud.

Äärelinna hõredas asumis oli asjatu midagi varjata. Kel tahtmist, see oli juba jõudnud oma vaenlase peale keelt kanda. Ühine mure liitis, iga selline koosviibimine võis jääda viimaseks. See rõhutas hetke erilisust, mida hädaldamisega ei rikutud.