| PIIBUJUTT | Pärnu
Varajasematel aegadel, kui mõne asjaajamise tõttu linna sõideti, tuli vahel bussiliikluse tõttu tagasisõitu tunde oodata. Üks aja parajaks tegemise võimalus oli kinno minna.
1963. aastal juhtus kentsakas lugu. Olime naaberpiirkonna kolleegiga Pärnu linnas, tagasisõiduni oli aega mitu tundi. Oli juba lõunasöögiaeg, nii et otsustasime ühest müügikohast batoonisaiakesest ja suitsuvorsti osta. Olime kinomaja lähedal, märkasime kino reklaami ja otsustasime peatselt algavat filmi vaatama minna. Ostsime piletid, sisenesime saali ja varsti algas ka film.
Kõhud olid tühjad, mistõttu hakkasime oma batoonisaiakesi ja sutsuvorsti nosima. Vorst oli tugevalt küüslauguga maitsestatud ja selle lõhn jõudis ka teiste kinolisteni. Neile see ei meeldinud ja nad hakkasid tänitama: “Inimesed ei näe mujal süüa kui kinosaalis!” Olin rahulik ja püüdsin teha näo, et mina ei söö mitte. Kolleeg reageeris tänitamisele, öeldes: “Ju neil endil on ka kõhud tühjad, suud jooksevad vett, seepärast meiega pahandavad.”
Vaevalt et tänapäeval keegi kinos suitsuvorsti sööb, aga nii hästi lõhnavat vorsti enam polegi. Nüüd süüakse kinosaalis lõhnatut popkorni.