Foto: Jaanus Lensment

Mis on see luuletaja luule... Üks sõnadega veiderdamine lihtsalt, ei enamat? Aga, paganas, sõnades on peidus vägi. Näiteks kui me üksteist vahel kuskile heasse-paremasse kohta saadame, siis kasutame väga vana loitsuvormelit. Nagu varesele valu saates, harakale haigust...

Sõna vägi kannab meid. Oleme olnud uhke oma lauluemade-traditsiooni üle, oleme uhked, et laulsime end vähemasti korra vabaks ka verd valamata. Praegu on teistmoodi aeg: luuletaja pole päris sama loom, mis ta oli nõukogude aja surutises või ärkamisaja vaimulahvatuses, mil värsid andsid inimestele ja pideva rõhumise all olevale keelele hääle, võimaluse.

Samas: tegelikult on väga hea aeg! Luulet loetakse küll vähem, aga kirjutatakse kohutavalt palju, luuleõhtuid sünnib pidevalt, pea iga nuka peal ning uusi autoreid on palju – tõsi, see pole sugugi kõik puhas kuld, aga on voolusäng, kust siis liivaterade vahelt kullatükikesi välja saab sõeluda. Kuigi see töö pole igaühele jõukohane ega meelepärane...


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: