Üks oma küla mees käis neid sageli vaatamas. “Need pontud olid juba suured, läikivad, ema toitis neid korralikult,” jutustab ta.

Kutsikatele leidus juba ka soovijaid. “Ostsin neile toidukest, mõtlesin, et lähen teen mobiiltelefoniga pilti,” räägib mees. “Aga ühel hetkel enam neid polnud.”

Kuhu siis kutsikad said? “Ära on hävitatud!” ütles nende peremees, 80. aastates Kalju. Mehe nimi on muudetud, nagu mitmed teisedki nimed selles loos.

Suurt kasvu külamees, Maalehele kurtja, on aga kurbus ise. “Kuidas inimesed on üldse võimelised niisuguseks teoks?” imestab ta. “Ma tulin uksest välja, pisar silmas. No on alles inimesed!”

Kutsikatega polnud see esimene surnud ring. Vanemale mehele kuuluvad koerad hulguvad lahtiselt, kutsikaid sünnib alatihti…

Tulid ja võtsid kaasa!

Kalju on vana rahu ise. Elab üksi oma kolme koeraga. Kunagi külavanem olnud naine on juba mulla all.

Vanal mehel ei pilgu silm ka, kui pärin, kas vastab tõele, et ta hiljuti seitse kutsikat looja karja saatis. “Kaks nädalat tagasi tulid ja võtsid kõik kaasa,” seletab ta. “Tulid ja võtsid kaasa.”

Kes “nad” olid, kes ühel hetkel Kalju maja juures auto peatasid ja pikemalt mõtlemata kõik seitse kutsikat kaasa võtsid, Kalju ei tea. Ei tea ka seda, kust nad tulid.

Auto lihtsalt peatus, inimesed astusid välja, võtsid kõik seitse jõululaupäeval sündinud kutsikat kaasa ja sõitsid
minema.

“Naabrimees rääkis mulle, et hoopis maha lõite nad?” pärin.

“Kurat, tuleb siia ja nuhib!” ägestub Kalju.

Naabrimees end siiski nuhiks ei pea. “Kallis inimene, ta ei saa ju sulle öelda, et keegi jota tegi poti õlle või viina eest selle töö ära,” ohkab ta. “Aga nii see asi seal käis. Pott viina poistele, ja löögu need maha! Seal on ennegi koeri tapetud!”

Loomaarst, kes seda piirkonda haldab, jutustab tõesti ühe varasema loo, mis Kalju koertega seotud.

“Kunagi Kalju poeg helistas mulle ja küsis, kas sa paned nad magama,” meenutab ta. “Nad olid aga noored ja elujõulised koerad, ma ei ole ju mingi mõrtsukas!”

Nii jäid looja karja saadetud jõulukutsikate ema ja tädi toona ellu.

Just selle töö mees

“Seda on küll ja küll tehtud!” jutustab lugematul hulgal kassipoegi ja natuke vähem koerakutsikaid “merekooli” saatnud Eino – oma kandis “merekooli ülemana” tuntud mees.

Kassiuputamine on tema hinnangul tavaline töö. Kui keegi seda ei teeks, oleks kassid ja koerad ammuilma üle pea kasvanud. “Paned nad kotti, kivi sisse, pärast tõmbad veest välja ja matad maha. Selle pärast ei hakka keegi loomaarsti kutsuma.”

Mees on suurte kogemustega. “Koerakutsikad uputasin ka ära. Terve küla rahvas tõi oma kutsikad. Üks naine ütles, et tal paar kutsikat, aga kui tuli, siis kott kubises nendest.”

Töötingimused on Eino jaoks soodsad. “Mis siin viga, järv ukse all. Terve järve äär on haudu täis,” avameelitseb Eino.

Kui Eino kuuleb, et kassipoegade ja kutsikate tapmine on kuritööna karistatav, hakkab ta naerma. “Mina peaks siis sada aastat istuma!”

“Merekooli saatmine” maksab pudeli. “On mis pudel ta on,” nendib Eino. “Peaasi et pudel. Ega mina ei küsinud, alati anti. Eks ta natuke võigas töö on, aga teised ei julgenud.”

“Eestis on loomade uputamine seadusega keelatud ning selline hukkamisviis on kriminaalkorras karistatav,” selgitab Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige Annika Lepp. “See liigitub looma suhtes toime pandud julma teona.”

Loomakaitseseadus võeti vastu 2001. aastal.

“Kui see seadus vastu võetakse, millised on siis tublidel talupidajatel, kes peavad kodus maal hiirte hävitamise eesmärgil üht või mitut emakassi (kellel võib aastas päris mitu pesakonda poegi olla), nende poegadest vabanemise viisid, ilma et tubli talupidaja oleks selle seaduse mõttes kurjategija?” päris eelnõu teisel lugemisel 13. detsembril 2000 rahvasaadik Väino Linde.

“Põhimõtteliselt on see ka võimalik,” vastas loomakaitseseadust vedanud Vambo Kaal, kuid arvas, et tulevikus jääb see töö volitatud veterinaararstide õlule.

Asi on aga läinud nii, nagu ta on läinud.

“Paraku meie kogemus on näidanud, et paljudel loomaomanikel on endiselt kombeks soovimatutest järglastest loobuda sellisel julmal viisil,” hindab Lepp.

Statistika küll puudub, sest loomaomanikud teevad seda n-ö nelja seina vahel.

Üldjuhul see info loomakaitsega tegelevate organisatsioonide ja politseini ei jõua, sest pole pealtnägijaid, kes oleks nõus looma hukanud inimese vastu tunnistama.

Loomakaitse seltsile saabub küll hulganisti anonüümseid teateid ja vihjeid, kuid tegijaid on äärmiselt keeruline just tunnistajate puuduse ja süü tõendamise raskuse osas vastutusele võtta.

Politseistatistika kinnitab Annika Lepa väiteid. Viie viimase aasta jooksul on sel põhjusel karistatud vaid 24 inimest. See tähendab, et aastas jõuab politsei jälile vaid viiele kassipoja või koerakutsika uputajale.

Varjatud, kuid igapäevane

Loomakaitseseadus näeb menetluspädevuse ette ka keskkonnainspektsioonile ning veterinaar- ja toiduametile.

“Kassipoegade ja kutsikate uputamise juhtumeid ei ole me viimase viie aasta jooksul menetlenud,” teatab aga veterinaar- ja toiduameti loomakaitsebüroo juhataja Tarmo Serva. Sama kinnitab Leili Tuul keskkonnainspektsioonist. “Meil ei ole selle teemaga puutumust.”

“Selle seaduse täitmist ei saa kontrollida,” tunnistab Eesti üks tuntumaid loomaarste Tiina Toomet. “Kui keegi on seda kogu aeg teinud ja arvab, et tühja mul seadusest, siis kuidas sa kontrollid?”

Kui palju kassipoegi ja koerakutsikaid Eestis igal aastal “merekooli” saadetakse, ei tea mitte keegi. Üks on selge – tegu on igapäevase, et mitte öelda massilise seaduserikkumisega.

Loomakaitse seltsi tellimusel valminud raporti järgi tuleb kümne elaniku kohta vähemasti üks koer või kass. Seega elab Eestis u 140 000 koera ja kassi.

Umbes pooled neist on emased. Seega võiks 70 000 kassi ja koera aastas vähemalt korra pojad ilmale tuua. Koeral on 2−10, kassil 2−6 poega.

Kui palju kasse ja koeri tänu peremeeste hoolele poegimata püsib – kes kasutab tablette, kes hoiab oma loomad õigel ajal kinni –, seda ei tea keegi.

Kui aga isegi pooled sündinud kassipoegadest ja koerakutsikatest ellu jääks, kasvaks kasside ja koerte arv üheainsa aastaga paarisaja tuhande võrra. Nii pole aga juhtunud. Põhjus on lihtne: vahele tuleb “merekool”.

Kui politseistatistikat kullana võtta, elavad mõnes Eesti piirkonnas suured loomasõbrad, teistesse on miskipärast sadistlik seltskond kogunenud.

Kõige loomasõbralikum rahvas elab Võru- ja Järvamaal, kõige loomavaenulikum Valgamaal. Valgamaa on Põlvamaast kaks ja Võrumaast lausa viis korda vägivaldsem, Valga ise samal tasemel temast viis korda suurema Narva linnaga.

Tegelikult on asi hoopis teistsugune. Seal, kus arvud suuremad, on kohalik rahvas loomade vastu suunatud vägivalla suhtes sallimatum, politsei aga tegutseb nagu kord ja kohus.

“Ma ei usu, et just Valgamaale on loomapiinajad kogunenud,” ütleb Valga konstaabli­jaoskonna piirkonnavanem Marek Käis.

Küll on tal meenutada juhtum, kui eelmisel aastal üritas üks naine kutsikaid ära uputada. “Kõndis kilekotiga mööda küla. Tänu kodanikule, kes koti käest võttis, saime kutsikad päästa,” meenutab kons­taabel. “See läks kirja väärteona, sest ta ei jõudnud neid ära uputada.”

Naine sai rahatrahvi, kilekotis olnud kutsikad ja nende ema viidi varjupaika.

Konstaabli sõnul lähevad asjad uputamiseni tihti seepärast, et võetakse koer, aga hiljem tema eest ei hoolitseta. Ning kui nad kusagil poegivad, tahetakse poegadest lahti saada. Sama lugu on kassidega.

“Kusagile nad kaovad, aga palju sellest meieni jõuab,” räägib Käis.

Õrn ja vastik teema

“See on jube õrn ja vastik teema,” tunnistab loomaarst Tiina Toomet. “Kui kodus on seitse kutsikat ja keegi neid ei taha, tekib küsimus, mis nüüd saab. Viiks varjupaika, aga mida see varjupaik kuuvanuste kutsikatega teeb? Sa paned nad pigem magama, kui et uputad ära või teed midagi muud jubedat.”

Toomet tunnistab, et ta on ka ise pidanud paar korda magama panema. “Me surume endas haleduse alla ja teeme.”

Toometi sõnul tuleks enamik kasse ja koeri steriliseerida. “Ideaalvarinat oleks, kui sellist olukorda üldse ei tekiks. Tabletid ja süstid ei ole ka head.”

Loomaarst kirjeldab olukorda naabermaades: Rootsis ei lubata steriliseerida, aga kusagil pole soovimatuid koeri.

Soomes lõigatakse, seal ei sünni juhuslikke kutsikaid peaaegu üldse. Põhjanaabrid hindavad seetõttu Eesti krantse kõrgelt ja viivad neid varjupaikadest endale.

Eesti on kõigest sellest veel valgusaastate kaugusel. Siin arvatakse endiselt, et steriliseeritud/kastreeritud kass ei püüa enam hiiri.

“Steriliseerimisega tegeldakse rohkem linnades ja nende ümbruses,” teab loomakaitseseaduse küpsetamist juhtinud Vambo Kaal. “Maal käib elu suuresti nii, nagu ta vanastigi käis.”



ELU MIDA EI ELATAGI

Kassipoegade ja kutsikate hülgamine ja tapmine

Enam kui viie aasta jooksul on karistatud vaid 24 inimest.

Asi/aasta200820092010201120122013Kokku
Väärteona14334015
Kriminaalasjana301221 9
Kokku444561 24
Allikas: PPA



SEADUS ÜTLEB

Loomakaitseseadus

§ 18 (5): Keelatud on looma lämmatamine, uputamine, mürgiste ainete või ravimite kasutamine.

Karistus: trahv või kuni üheaastane vanglakaristus, loomapidamisõiguse äravõtmine kuni kolmeks aastaks.

Karistusseadustik

§ 264 – looma julm kohtlemine: Looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, või looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest avalikus kohas karistuseks rahatrahv või kuni üheaastane vanglakaristus, loomapidamise õiguse äravõtmine viieks aastaks.