Karjäärinõustaja: need kolm asja paneksid inimesed innukalt tööle

Mida teeksite, kui võidaksite miljon eurot? Kas otsustaksite töötamisest loobuda ja hakkaksite elu nautima või teeksite siiski tööd edasi?

Psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa ütleb, et kui kujutleda, et igal inimesel oleks endast anda 100% parimat osa, tema parimat potentsiaali, siis tihti tunnevad inimesed, et selle rakendamisel on väga palju piiranguid, mis tulenevad sobimatust juhtimisest, vähesest autonoomiast ja kolleegide toetusest. See on ka sageli põhjuseks, miks inimesed soovivad töökohti vahetada või on rahulolematud.

Ta uuris oma äsja kaitstud magistritöös, kas on olemas tööõnnevalem, mis rahuldaks võrdselt nii inimeste eneseteostuse võimalusi kui ka annaks tööandjatele „koodi“, kuidas pakkuda inimestele tähenduslikumaid töösuhteid.

Tiina Saar-Veelmaa viis aastate jooksul läbi 259 juhtumi analüüsi karjäärinõustamisse tulnud inimeste hulgas. Selgus, et inimesed soovivad teha midagi muud, kui nad praegu teevad ning nende motivatsioon on kirjeldatav kolme põhilise komponendi abil.

• Esiteks soovivad inimesed tööd, mis paneks neid tundma, et nad saavad tegeleda teiste inimeste elukvaliteedi vahetu parandamisega, kellelegi konkreetselt vajalik olemisega.

• Teiseks, et nad saaksid tegeleda millegi konkreetse ja nähtava loomisega ehk panusega, millest jääb jälg pikemaks ajaks.

• Kolmandaks, et nad saaksid realiseerida end oma isiklike vajaduste kaudu.

Uuringust selgus ka, et kõige enam soovivad tähenduslikkust oma tööellu ärinduse valdkonna töötajad ja inimesed, kes töötavad kesktaseme spetsialisti kohal, kus tihti napib vahetut tagasisidet, kus võivad eesmärgid tunduda ebaselged ja samal ajal on pinge seatud eesmärkide tõttu suur.

„Mitmed tööõnne-uurijad toovad välja, et kuna töö moodustab nii suure osa meie identiteedist, siis otsivad inimesed seal spirituaalsust, ehk kõrgemaid eesmärke ja tähendust,” ütles Tiina Saar-Veelmaa. „Seda saab aga ainult sellistes organisatsioonidest, kus juhid ei ole stagneerunud ja on tõesti valmis muutusteks ja arenguks. Kahjuks on meil Eestis aga kriitiliselt palju neid organisatsioone, kes peavad seda kõike utoopiliseks jutuks ja loodavad, et see hullus üle läheb.”