Olid ju seekord osavõtjate hulka kutsutud meie rahvusvähemuste ehk sõsarrahvaste esindajad.

Nii nägi laval uhkete paabulinnusulgedega ehitud poolakaid ja Valgas tegutsevat vene–läti rahvamuusikat esitavat ansamblit kui ka Krista Sildoja rahvamuusika õpitoa juhendamisel antud etteastet.

Lõbusad etteasted Veskiteatris

Tallinnast saabunud, Püha Miikaeli poistekoorist välja kasvanud bänd Wigla andis suurepärase kontserdi, esitades peaasjalikult juudi rahvamuusikat.

Päikeseloojangul kogunesid esinejad ja külalised järverannale ning hunnitu ja sumeda kevadõhtu soojuses püüdis Mooste paadimees üsna ranna lähedalt kuldkala asemel välja kuldvähi.

Vallavanem Ülo Needo, kogu sündmuse peremees ja peakorraldaja, võttis kuldvähi rõõmuga vastu.

Järveäärne repertuaar kõlas setu meestelaulust kuni ärkamisaegsete koorilaluludeni, sekka ka kaunist a cappella’t, rääkimata poolakate võidukaist ja reipaist viisidest.

Pärast seda toredat riitust jätkus kontserdiosa suurepärase akustikaga mõisa folgikojas.

Folgi teine päev algas lõbusate etteastetega mõisa Veskiteatris. Järjepanu astusid üles ka juurde saabunud külalised. Väljas auras suur supipada ja kõrvale sai osta Mooste mõisa õunapuuaiast pärit õuntest pressitud magusat õunamahla.

Veskiteatri kõrvalhoones oli üles seatud kuulsa Teppo lõõtsa näidistöökoda. Pillimeister Ivar Pärnametsa käe all valmis ka ürituse matrooni Ingrid Rüütli eriauhind – Hiiu kannel.

Täpselt kell kuus võttis rahvast pungil saalis kohad sisse kuueliikmeline žürii: esimees helilooja Tauno Aints, liikmed helilooja Sven Grünberg, muusik Peeter Rebane, Viljandi Pärimusmuusika Keskuse juhataja Ando Kiviberg ning Ingrid Rüütel. Nendega koos olid saalis istet võtnud ka külla saabunud Eesti kõige kõrgemad kultuuriametnikud – Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas ja kultuuriminister Rein Lang.

Lühikeste tervituste ja avasõnade järel ning tänavusest kohustuslikust laulust inspireeritud vaimuka Mooste kunstirühmituse MoKS etüüdi järel algaski kauaoodatud konkurss.

Sel aastal oli kohustuslikuks lauluks Rõuge kihelkonnast pärit rahvalaul “Kats neidu mõtsa kõnd’ma läts”, mis kõigi üllatuseks oli ürituse matrooni Ingrid Rüütli vanaema originaalesitus ja üks tema esimesi rahvamuusika salvestusi.

Seekordsel konkursil osales kokku 14 esinejat. Esitused, vaatamata kollektiivide tempokale vahetusele, sujusid ladusalt ja õhtujuhil oli vaid mõned korrad vaja pikema jutuga aega sisustada.

Peaauhind läks ansamblile Krüüsel

Iga etteaste lõpetanud kollektiiv jättis endast maha signeeringu selleks spetsiaalselt paigaldatud servamata lauale.

Võistluse (mis ühtekokku vältas üle kuue tunni) vaheajal sai kuulda tšuvaššide haaravat esinemist fuajees ning setu meeste improviseeritud joru folgikoja ees olevas endises silotornis.

Mammutkontsert ja võistulaulmine kuulatud, läks žürii otsust tegema. Üllatuspreemia vääriliseks osutus Mooste ansambel Plats, Kleyn & McGinley ning Tartu ansambel Vikerkaare Hallskaala, keda tunnustati huvitavate muusikaliste mõtete eest.

Festivali matroon Ingrid Rüütel andis oma auhinna, kohaliku meistri Ivar Pärnametsa valmistatud väikekandle Kolga-Jaani kollektiivile Sägamuhvints.

Võru Instituudi Julge Joro auhind läks Mehepoegadele julge ning karmi võrukeelse roki eest.

Eesti Pärimusmuusika Keskuse auhind, mis sisaldas Viljandi festivali vaba sissepääsu ning prii ülalpidamist, läks Värska noorte kollektiivile Sõõriq.

Võru Folkloorifestival andis oma auhinna kollektiivile Wigla, kes valiti ühtlasi ka publiku lemmikuks. Wigla lahkus korvitäie Põlvamaa looduses valminud ja põlvalaste valmistatud toidukraamiga.

Parima kohustusliku loo töötluse preemia pälvis Pärnu ansambel Greip.

Noortepreemia sai Tartu ansambel Singelus ning sõsarrahvaste preemia Valgas tegutsev mitmerahvuseline kollektiiv Samsaara.

Festivali 1000eurose peapreemia andis kultuuriminister Rein Lang üle Paldiski ühisgümnaasiumist alguse saanud ning nüüd ennast Tallinna ja Viljandi vahel jaotavale ansamblile Krüüsel.



ÜKS KÜSIMUS

Kuidas hindate sõsarrahvaste lõimumist läbi pärimusmuusika?

Rein Lang
kultuuriminister

Olen esimest korda sellel konkursil ja minu jaoks on see väga huvitav. Hästi palju esinejaid, mis näitab seda, et Eesti rahvamuusika on niivõrd elav nähtus, et seda võib käsitleda nii mitme nurga alt ja kunagi ei hakka igav.

Lõimumist võiks ju rohkemgi olla. Meil on rahvuskultuuri seltse kindlasti üle viiekümne ja kõigil neil on olemas laulu-, tantsu- ja pillimänguansambleid. Kui mingigi osa neist siia välja tuleks, oleks see kindlasti põnev vaatepilt. Võib mõelda ka selle peale, et kunagi tulevikus pakkuda kõikvõimalikele sõpruslinnadele ja kommuunidele samasugust võimalust – saata neile kohustusliku loo noodid, et nad interpreteeriks seda omas võtmes.

Võib-olla oleks tore vaadata, kuidas seda tajuvad inimesed, kes ei ela Eestis sellesama sousti sees. Kes vaatavad seda täiesti külmalt. Võib-olla ainult ühe video või audiomaterjali baasil. See oleks äkki vahva.



KOMMENTAAR

Tauno Aints
žürii esimees

Otsustamine on alati keeruline, sest meil kõigil on omad plussid ja miinused, ning see kehtib ka muusikas. Eriti hea oli noorte osavõtt. Näiteks Sõõriq, kes iga aastaga liigub küpsuse ja eneseleidmise suunas. Samuti Sägamuhvints ja Singelus, kes olid erilise lavalise särtsuga, mida omakorda tasakaalustab juba kogenud mängijate esinemine, mis kokku on väga tore ja südamlik.

Žürii hindas peamiselt lavalist ja muusikalist veenvust, sõltumata sellest, kui palju pille oli laval.