Keelatud jõulud: Minu esimene “Püha öö”
Pärast seda tõi isa kuuse tuppa, mille ehtimine minu ja õe tähtsaim töö oli. Peale kuuse tipu, hiidvana terava odaotsa meenutava kulina, mille isa ise isiklikult paika seadis.
Tehti paremat süüa ja lapsed said kinke. Nääripakke saime ka, aga need olid mu mälu järgi kuidagi väiksemad.
Hoopis uue ja praeguses mõistes “pärisema” tähenduse omandasid jõulud minu jaoks siis, kui talveks saabus meile vanaema Olga ehk Lonka Mamma.
Mamma oli väga usklik inimene, kandis alati rätikut ja kohvris olid tal peale ihupesu kaasas kulunud kaantega lauluraamatud.
Olin umbes kümnene, ümberringi valitses seitsmekümnendate lõpu külm stagnaaegne talv, kui mäletan Mammat istumas meie suures toas kuuse ääres tugitoolis ning härdal häälel laulmas “Püha ööd” ja “Meil karjastel väljal”.
Küünal põles, ahi õhkas sooja, ning kuigi need laulud olid lapse jaoks pigem igavad, tundub see hetk tagantjärele kuidagi oluline.
Hiljem, kui Mamma juba surnud oli, jäid lauluraamatud alles ja olen neist isegi laulnud. Nüüd enam mitte, aga kuuse toon tuppa alati jõululaupäeval ja vaibad harjan enne lumes puhtaks.
