Lisaks algõpetusele annab ta veel inglise keele tunde ning juhendab pikapäevarühma, nädalakoormus on 26 tundi.

Remont või reis?

Kõige suuremat puudust tunneb õpetaja Marge – väikeses koolis kutsutaksegi pedagooge niiviisi – raamatutest ja reisimisest.

“Raamatuid ei osta ma juba ammu. Reisid on jäänud aastatetagustesse aegadesse, olgugi et need minu arvates inimest meeletult rikastavad.”

Kõige suuremat puudust tunneb ta võimalustest end emotsionaalselt laadida.

Ka kolleeg Terje Välkmann tõdeb, et varem ostis ta raamatuid sageli, nüüd peaaegu üldse mitte, või kui, siis kingituseks. Raamatunälja rahuldab kohalik raamatukogu, harvad reisid tuleb aga ette võtta millegi muu, näiteks korteriremondi arvelt.

Kui pikalt ette planeerida, odavlendude pileteid otsida ja kohapeal kõik kulutused miinimumini viia, saab õpetajagi välismaareisi ette võtta.

“Kaks ja pool aastat tagasi õnnestus mul külastada Marokot. Eestis olen aga saanud väga vähe ringi sõita,” tõdeb õpetaja Marge veidi nukralt.

Auto on tal küll olemas, maal ilma selleta hakkama ei saa, kuid masin on vana ja neelab hirmsal kombel kütust.

“Minu reisid välismaale on olnud enamasti bussiga, nii on odavam, kuid teisalt näeb bussiaknast rohkem, kui lennukiga pilvede kohal hõljudes,” räägib Terje Välkmann, kelle viimane sõit piiri taha oli ülemöödunud suvel Rootsi sugulastele külla.

Paar korda aastas käib Marge Laisaar koos tütrega kinos. Kuna teatripiletid on kallimad, loovutab ta teatriskäigu eesõiguse enamasti tütrele.

Linnamineku asemel eelistavad nad aga sageli hoopis kohalikke üritusi külastada, tuleb odavam.

Saapad katki, eelarves auk

Terje Välkmann naerab, et kui kusagil ei käi, siis ei kulu raha ka. Viimati käis ta teatris suvel, kuid järgmisel nädalal on plaanis uus külastus.

Oma tegemised ongi ta seadnud nii, et talvel rabab mitmel kohal – klassiõpetajana ühes ja eripedagoog-logopeedina kolmes koolis –, suvel lubab endale lõbu teenitut kulutada, käib mõnel suveüritusel või sõbrannadega kokku saamas ja väljas söömas.

“Palgapäevast palgapäevani tulen välja, kuid sukasäärde pole küll midagi koguda õnnestunud,” annab pensionäridest ema ja isaga koos elav ning 1988. aastast lapsi õpetav Terje oma finantsseisust ülevaate.

Seda, kui palju tema auto kodu ja mitme töökoha vahet sõites ühes kuus bensiini kulutab, pole ta tihanud kokku arvutama hakatagi.

Samas peab alati käepärast olema väike tagavara ootamatuteks juhtudeks. “Kui saapad või kingad katki lähevad, vaja ju kohe uued osta, paljajalu ei saa klassi laste ette minna.”

Lisaks eluasemekuludele, mis võivad sõltuvalt elukohast moodustada ligi veerandi õpetaja sissetulekust, kulub tuntav osa ka riietusele. Klassi ees peab alati korrektne ja hoolitsetud välja nägema, on nii Laisaar kui Välkmann veendunud. Lastel on terav silm, riietumisapsud märkavad ja märgivad nad kohe ära.

“Viimati ostsin endale paar uut riideeset mullu augustis. Tihti olen külastanud ka kasutatud riiete kauplusi, sest hea õnne korral on sealt võimalik leida huvitavaid ja täiesti uusi riideidki,” teab Laisaar.

Terje Välkmanni moenipiks on igapäevakostüümide juurde sallide ja kaelaehete sobitamine ning kapipõhjast leitud, pikalt kandmata riiete taas kasutusele võtmine.

Hädast aitab krediitkaart

Toidulauale kraami varudes jälgivad mõlemad naised hoolega hinnasilte ning eelistavad soodushinnaga tooteid.

“Enamasti ostan vaid kõige tavalisemaid toiduaineid: piima, leiba, võid, juustu, vahel kohupiima, liha, köögi- ja puuvilju,” loetleb Laisaar. Ema aiast pärit saadustest on samuti palju abi.

Kodust väljas käib ta söömas vaid mõnel korral aastas, väga eriliste sündmuste puhul. Viimati oli selleks tütre 18. sünnipäev jaanuari lõpul.

Kokku püüavad õpetajad hoida eelkõige toidu ja riiete pealt, mõnikord loobutakse ka külaskäikudest ja sünnipäevadest. Suuremad ostud tehakse sageli järelmaksuga.

Kui suur väljaminek, näiteks hambaarstil käik või autoremont tuleb ette ootamatult, lastakse käiku krediitkaart.

“Tütrele pole ma juba aasta aega taskuraha andnud. Kui tal on vaja midagi osta, siis küsib,” ütleb Marge Laisaar.

Muidugi sooviks 11. klassis käiv neiu endale suuremat riidevalikut ja mitmekesisemaid kosmeetikatarbeid, kuid… Plusspoolele saab aga kanda selle, et tänavu on ema tütre talveriietesse investeerinud varasemast hoopis enam.

Mõlemad õpetajad, keda julgelt maa soolaks nimetada võib – maal sündinud, kasvanud, töötamas – tõdevad, et ei ela hästi ega halvasti. “Rahuldavalt,” ütlevad nad.

Samas muretseb õpetaja Marge, mil moel ta suudab kindlustada oma tütre edasise haridustee ning õpetaja Terje on veendunud, et kui tal oleks lapsed ja abikaasa, jääks perele normaalse elu kindlustamiseks ka kahel kohal töötamisest väheks.

Streigiga ühinevad mõlemad seetõttu, et soovivad toetada teisi, kel tõesti väga raske ära elada. Ja selliseid on enam kui küll, väidavad nad.


Õpetaja saab

- raamatukogu külastada
- paar korda aastas teatris ja kinos käia
- loobuda külaskäikudest ja sünnipäevadest
- nuputada, kuidas garderoobi vähese rahaga uuendada
- kasutada krediitkaarti
- pidada mitut töökohta
- muretseda selle üle, mida tulevik toob

Õpetaja ei saa

- raamatuid soetada
- toidupoest head ja paremat osta
- kodust väljas söömas käia
- puhkuse ajal reisida
- lapsele taskuraha anda
- korteris remonti teha
- mustadeks päevadeks raha kõrvale panna

Allikas: Marge Laisaar, Terje Välkmann