Kirjad vasekaevandusest 18.

Annaks Kõigekõrgem, et peagi kaoksid need suuremad mured, saaks jälle normaalset elu elada. Loodan, et tulev aasta lahendab paljugi. Iga päev toob muutusi.

Varsti on seljataga aasta 1955. Oleme kuidagi selle üle elanud, tekkinud kindlamad lootused vabanemiseks. Suur hulk neist küll purunes kui seebimull õhus. /.../

Džezkazganis 12. jaanuaril 1956

/.../ Ootan igatsusega, millal küll saabub lõpp sellisele elule siin. Kas tõesti selline ongi see õnnelik elu ja vabadus? Ka meil käivad lektorid rääkimas rahvusvahelisest olukorrast. Hiljuti käis siin siinse pealinna keegi naisterahvas. Rääkis nõukogude perekonnast, konstitutsioonist jne. Valus on kuulata, kui hakkad vaatama teiste nägusid – valu ja veel kord valu. /.../