Luulekogu antakse tavaliselt välja 300−500 eksemplari, kui välja arvata vast Doris Kareva, Kristiina Ehini ja Hando Runneli, neile lisaks mõne lahkunud klassiku ja muidugi ürgelava Contra raamatud (Contra tänavune “Urvaplaaster” on ta parim senini!). Mõni ehk veel.

Ajalugu ja reisikiri müüvad

Nii et häda pole mitte hääde raamatute ilmumisega, vaid nende kättesaadavuse-loetavusega. Raamatukogude klientuur on väidetavalt veelgi kasvanud, aga kokkuvõtted-andmed kogunevad uue aasta esimestel kuudel.

Kindel on see, et pääle Rein Langi hankenimekirju ja Barbara Cartlandi demoniseerimist – eks ta võibki ju kohati hirmus ollagi, vähemasti hirmus ülevoolavalt romantiline – kinnitavad raamatukoguhoidjad: huvi selle autori vastu tõusis tunduvalt. Hakati kohe küsima.

Teine fenomen on kogu “Minu”-sari. Raamatute hulk ses sarjas on juba nii suur, et mina ei suuda neil kõigil silma pääl hoida, aga vahelduva eduga jõuavad need kõik nii suuremate müügihittide kui ka laenutuste tabelitesse.

See näitab ikkagi mingit eestlase eksootikaihalust: unistusi, kättesaamatust, äraihkamist. Kooskõlas muude ühiskondlike trendidega.

Nõnda et nii äriideena kui ka teatava ajastuomase sümbolina on see sari õnnestunud asjake. Ka too rõhutatult egoistlik-subjektiivne vaatenurk.

Keegi E. L. James on kokku kirjutanud “Viiskümmend halli varjundit”, mis pidada olema “koduperenaiste sadomasoporno”. Ei ole veel jõudnud tutvuda, aga näen seda kogu aeg müügitabeleis. Oletan, et sääl kõrval samuti oma kahe menukiga figureeriv Sofi Oksanen on eestlasele olulisem ja põnevam autor, tema teemad on ikkagi üdini tõsised, inimest ja ajalugu puudutavad.

Muide, ka eesti oma edukamad romaanid on seotud ajalooteemadega: Indrek Hargla apteeker Melchiori lood on leidnud oma koha, kusjuures on ju neis nii erootikat kui põnevust kui ka ajalugu (keskaegset olmet, kombeid ja roogi). Harglast jääb ainult loota maailma mõttes müübivat kirjanikku: põhjamaine hämar gootika on praegu moes, sellest saab filme vändata ja...

Kui kõik hästi läheb, saame varsti rääkida kultuuriekspordist: tuletan meelde, et 1970ndate Rootsis tõid ABBA ja Astrid Lindgren riigile maksudena vahepääl rohkem kasu kui autotootjad. Kas meil siis nt Ewert Sundja bänd ning Indrek Hargla?

See oleks ilus küll, siis võib-olla mõistetaks, et tasub ka investeerida kultuuri, eriti tema arengu, juurte tasandil, nagu Põhjamaades on tehtud. Eks seetõttu ongi nad erinevalt meist pildil (ja väiksusest pole siin vaja jaurata − kultuur pole sport, eks).

Ka Mihkel Muti priskel romaanil “Kooparahvas läheb ajalukku” läheb hästi: see polegi nii paks, kui paistab, sulab lugedes näppude vahel. Mutilikule huumorile on lisandunud veidi nukrust, veidi enam hoolimist oma tegelaskujudest ja sellest ajast-maailmast. Tegevusliinid, elusaatused kulgevad hämarast nõukogude ajast turumajanduslikku Eestisse. See on me lähiajaloo lõbusnukker kokkuvõte kultuuriinimese pilguga.

Nõnda on asjad siis kirjandusega paremad kui ENSVs kunagi. Lisaks menukitele ilmus ju hulk raamatuid, mis massidesse ei jõua, aga on sama põnevad ja hästi kirjutatud.

Meelis Friedenthal viib meid “Mesilastes” XVII sajandi Tartu tumedatesse meeleoludesse. Jan Kausi romaanis “Koju” leiavad kalestunud uue Eesti mehed endas taas võime armastuseks või vähemasti mingiks läheduseks, õrnuseks. Kausilt ilmus ka esseekogu “Elu ja kirjandus”, üks aasta olulisemaid sissevaateid kirjanduse olemusse.

Siis veel Tõnu Õnnepalu (kellel ilmus just ka uus luulekogu), Urmas Vadi, Mart Kivastiku ja Rein Raua romaanid. Maarja Kangro, Elo Viidingu, Andrus Kivirähki ja Andrus Kasemaa (ka tema avaldas lisaks ühe väga hää luulekogu) jutud. Kusjuures parima, mustast huumorist laetud lühijutukogu “Dantelik auk”, kirjutas vast Maarja Kangro, kes oli ka seoses “Harta 12” ja meeleavaldustega aktiivne.

Muide, ka memokraadimees Daniel Vaariku 1990ndate ajakirjandust lahkaval “Praktikaaruaandel” on tänavu lööki olnud ning kõige teravama kirjandust-ühiskonda lahkava esseekogu “Minu eugeenika” pani kokku pedagoogist kikkpoksja Mihkel Kunnus, kes samuti tänavail kõnedega üles astus. Et asjaga olid kaasas ka Rein Raud ja Berk Vaher ning vähemal määral mõned teised, siis tuleb tunnistada, et kirjanike ühiskondlik aktiivsus on tõusnud...

Luulet nii et tapab

Luuleaasta ei olnud ahtram − selliseid asju, mida tasub tõesti lugeda, ilmus samuti üle kümne. Nõukogude ajal oli aastaid, mil üldse kokku ilmus vähem luuleraamatuid. Birk Rohelennu sünge ja Eesti elu valukohti tabav “Morbidaarium” või teisest seinast Doris Kareva “Olematuse aiad”. Kaplinski ja Runneli uued kogud, palju nukramaks ja poeetilisemaks muutunud (:)kivisildniku kaks uut raamatut.

Muusikutena tuntud Jaan Pehki ja Chalice’i (Jarek Kasari) luulekogud peidavad endas humoorikaid palu, balansseerivad sääl piiril, Karl Martin Sinijärve “Sureliku muuga” on üks keeleandekam raamat üldse (KMS ongi keelemasin!), Peeter Sauteri melanhoolne poeem “Märkmeid vaeste kirjanike majast” on aasta mahukaim eesti luuleteos. Eda Ahju ja Hanna Kangro poeetilised debüütkogud. Kauksi Ülle uued ja vanad värsid kahes raamatus. Mait Vaigu kurblik “pungiklassika” raamatus “Kõigil on alati õigus”. Neid on veel!

Luulele on muidugi parim inimeste juurde minek, seetõttu on luuleõhtute hulk ja tähtsus ja ka publik sääl tunduvalt kasvanud. Luule peab leidma inimesega otse kontakti, ei ole enam aheldatud raamatukaante vahele.

Kaur Kenderi ja Olavi Ruitlase algatatud veidi pungist sündmustesarjast Kalamaja ranna­aladel kasvas Raadio 2 luulesaade, samuti veidi punk, aga oma kuulajaskonna vast leidnud: just nooremale publikule on ka kuidagi vaja naha vahele pugeda...

Kui vaadata suurt pilti, siis võib uskuda, et raamatulaenutuste eesotsas troonivad ikka samad tuntud autorid: Marinina, Christie, kogu seebikuningannade kamp, eestlastest aga Andrus Kivirähk, Eno Raud, Leelo Tungal, säälsamas kuskil ka Milvi Lembe ja Erik Tohvri, kes kirjutavad eestlasele mõnusamat meelelahutuslikku lugemisvara...

Meie asjad pole halvasti: praeguse aja eest võib isegi tänulik olla. Kuigi kvaliteet on ehk ebaühtlane ja kogupilt hajus, suudame me siiski luua eestikeelset kirjaruumi, võib-olla paremini kui ei kunagi varem. Kui meenutan Mihkel Muti mõne aja tagust ohet, et “vanad on väetid ja noored ei oska”, siis praegu tuleb võimas tervikpilt just läbi mitme põlvkonna toda kokku punudes.

Vastupidine tendents on ka, et inimesed loevad vähem ja lühemaid tekste. Suhtluskeskkondade aknakesed ja nutitelefonide ekraanid annavad keskendumiseks sobiva tähemärkide hulga ette... Ühesõnaga: me loeme vähem ja oskame vähem lugeda.

Üks mu tuttav väitis küll, et intellektuaalselt ei ole erilist vahet, kas sa veedad oma aja arvutis mängides või teleka ees või lugedes − see tegevat sama välja. Aga siis tuli mul meelde: arvuti ja televiisor ju mõtlevad nii palju sinu eest.

Raamat ei anna end nii kergelt kätte, fantaasiamootori ja iseenda mõtlemise osa on lihtsalt kõige suurem. Eestikeelse olemise tulevik peitub ikkagi eesti keeles lugemises. Ja seejärel ka kirjutamises. Selle viimasega praegu väga häda pole.



RAAMATU EDETABEL

Rahva Raamat

1. Peeter Oja, “17x4”.

2. Tõnu Õnnepalu, “Mandala”.

3. Indrek Hargla, “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.

4. E. L. James, “Viiskümmend halli varjundit”.

5. Andrus Kivirähk, “Lood”.

6. Daniel Vaarik, “Praktikaaruanne”.

7. Sofi Oksanen, “Kui tuvid kadusid”.

8. Indrek Hargla, “Apteeker Melchior

ja Rataskaevu viirastus”.

9. Indrek Hargla, “Apteeker Melchior ja timuka tütar”.

10. Suzanne Collins, “Näljamängud”.

Apollo

1. E. L. James, “Viiskümmend halli varjundit”.

2. Sofi Oksanen, “Kui tuvid kadusid”.

3. Andrus Kivirähk, “Lood”.

4. Tõnu Õnnepalu, “Mandala”.

5. Indrek Hargla, “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”.

6. Indrek Hargla, “Apteeker Melchior
ja Rataskaevu viirastus”.

7. Indrek Hargla, “Apteeker Melchior ja timuka tütar”.

8. Daniel Vaarik, “Praktikaaruanne”.

9. George R. R. Martin, “Vareste pidusöök.
Esimene raamat. Jää ja tule laul”.

10. Sofi Oksanen, “Puhastus”.