Kolme rannamehe kadumine käivitas erakordse päästeoperatsiooni

Õnnetus ja külmalaine jättis 1962. aasta jaanuaris krõbeda pakasega kuueks päevaks mere meelevalda kolm Treimani rannakalurit, kelle kadumisel puhkenud paanika ulatus Moskvani välja.

Veidi enam kui poole sajandi eest juhtus olema sama pehme talv kui tänavu. Pärnus oli Riia poole ulatuv meri jääst vaba ning Häädemeeste mehed said talvelgi paate vees hoida ja kalal käia. Tollase plaanimajanduse surve all elamise ajal polnud see sugugi halb ning ära kasutati kõik lühikesed talvepäevad, mil ilm merele lubas.

Paatkonnad olid Treimani sadamast väljas ka pühapäeval, 28. jaanuaril. Esiti ei arvatud sellest midagi, kui üks paatkond õhtul ei naasnud – mere asi, töö ei lõpe seal minuti pealt.

Järgmise päeva koiduga sai selgeks, et asi on arvatust tõsisem: mootorpaat nr 35-83, millega Mats Koidu, Endel Adamson ja Paul Kivaste eelmisel päeval Heinaste alla kalastama olid sõitnud, polnud tagasi tulnud. Nüüd võis arvata, et meestel on merel häda käes.

Brigadir Eduard Vahter võttis kaks meest kaasa ja ruttas sadamasse, et mehi otsima sõita. Seal tabas neid halb üllatus: öösel oli rannikust üle käinud selline pakane, et kõik paadid olid paksus jääs kinni. 

Sadamas oli jää paksus koguni 8–10 sentimeetrit ning ainuüksi paadi vabasse vette raiumiseks kulus meestel paar tundi.