Viktoria Rudenko tunnid läksid hästi – oli huvitav nii temal kui õpilastel. Bianca Mikovitš

“Kas te olete saanud kooli käimla ehitada?”

“Esialgu ainult õpetajatele!” Direktor paistab natuke häbelik. Asjad väikeses Nabdami piirkonna Iakoti koolis ei lähe nii kiiresti. Sõbrad Laagri koolist on saatnud pilte Eesti õpilaste elust ja need on suurelt stendil väljas: bassein, staadion, heledad klassiruumid ... nagu teated teiselt planeedilt.

Üks kits mökitab kooli nurga taga ja võtab suuna lasteaia poole, milleks on seinteta varikatus. Varem käis lasteaed koos suuremate puude varjus, aga tänu eestlaste abile said nad katuse pea kohale. Mõned lapsed istuvad toolikestel, teised on otse põrandale magama jäänud.

Õuesõpe on Ghana argipäev – üks pisike koolike ongi sel päeval laudadega tükkis puu alla kolinud. Kui ollakse hoones, siis on kõik aknad laialt lahti, et õhk vähegi liiguks.

Nii Margit Saal kui Viktoria Rudenko on MTÜ Mondo välja pandud auhinnareisil: Viktoria korraldas Pae gümnaasiumis edu­ka maailmanädala ja Margit kirjutas parima essee kliimamuutustest. Auhinnaks on sõit Ghana vaeseimasse piirkonda koos võimalusega tutvuda sealse koolieluga.

Viktorial on kaasas ports kirju, mille tema õpilased kirjutasid Ghana lastele ja ta loodab neile vastused saada. Margit on valmis nii ise tundi andma kui ka seal osalema. Esmalt aga saab temast eksponaat – kohalikud õpetajad seavad ta klassi ette seisma ja paluvad õpilastel Margitit vaadata. “See tüdruk on siin sellepärast, et ta võitis,” teatavad nad. “Ta oli parim! Tema on teie eeskuju!”

Tumedad silmad vaatavad siis hoolega Margiti Aafrika päikeses rõõsaks muutunud nägu, sest parim olla tähendab siin palju. Igas klassis on paremusjärjestus, lapselt ei küsita, mis hinded tal on, vaid mitmes ta oma klassis on.

Viktoria jahmatab kohalikke oma kooli õpetajate ühispildiga. Puha naised! Kuidas see võimalik on? Ghanas on õpetajad ikka peamiselt mehed. Margitit ja Viktoriat see ei sega, nemad astuvad hea meelega tavatus keskkonnas laste ette. Õpilased on väga vaiksed – tundides ongi kõva kord majas. “Mis su lemmiktoit on?” küsitakse Margitilt ja klass kuulab huviga ülevaadet eestlaste menüüst. Toit on siin teema.

Nad tahavad ka teada, mis on Margiti ema ja isa eesnimed ja tema klassijuhataja nimi ning millal on Eestis vihmaperiood.

“Kas sa ei tahaks minuga abielluda?” küsib üks poistest. “Kas sa ei tahaks abielluda mu vennaga?” küsib üks tüdrukutest. Margit ei taha. Aga sellest pole lugu, ja pealegi juhtub nüüd midagi põrutavat, mis selle mõtte kõigil peast viib: Margitil on paarkümmend pastakat! Ta paneb need kübarasse ja pakub soovijatele! Puhkeb torm. Lapsed jooksevad üksteisest üle, kübar lendab uppi, meesõpetaja karjub. Rahu taastumiseks on vaja direktori sekkumist.

Pastakas on kõva valuuta. Direktor hoiab enda omasid kapis luku taga, need on ikkagi hinnalised töövahendid.

Margit kirjutab tahvlile laulu “Mutionu pidu” sõnad ja võtab viisi üles. Lapsed laulavad täiega kaasa. Millegipärast meeldib see neile väga ja enamik kirjutab sõnad endale maha.

Viktoria laulab oma tunnis õpilaste palvel Eesti hümni. Tema tunnid lähevad rahulikumalt, ikkagi vilunud õpetaja. Noorukid loevad huviga Eestis kirjutatud kirju, millest paljudele on lisatud fotod. Nad räägivad vastustes natuke endast ja oma lemmiktoitudest ning paluvad Viktoria albumist endale mälestuseks fotosid. Viktoria tuleks meelsasti pikemaks ajaks tagasi. Talle meeldivad need särasilmsed õpilased.

MTÜ Mondo kaudu on Kongo külas ja ümberkaudsetes koolides käinud Eesti õpetajaid, kes on olnud kohal mitu kuud. Nad on teinud kohalikele õpetajatele täienduskoolitusi ja korraldanud huviringe. Alailma astub ligi mõni külaelanik ja küsib seal olnud Eesti vabatahtlike järele – nendest jäänud jälg on tuntav.