Dmitri Rozgonjuk: "Kui ma ütleksin, mis on maailmas uut, siis oleksin ikka väga ülbe." Argo Ingver

Kümme aastat tagasi Eduard Vilde nimelise Juuru gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud Dmitri Rozgonjuk (28) kaitses möödunud augustis psühholoogiadoktori kraadi.
Veidi aega tagasi läks ta aga postdoktorantuuri raames Saksamaale Ulmi ülikooli, kus hakkab tegelema küberpsühholoogiaga.
■■■
Mis nõu annaksid mu tuttavale isale, kelle poeg muutub jonnivaks masuurikaks kohe, kui talle pakutakse midagi muud kui arvutikeskkonda, ja vanaemale, kelle lapselapsed ei taha mitte midagi muud kui vaid arvutis olla?
Kui täitsa aus olla, siis mul on raske nõu anda. Põhjus selles, et olen uurinud enamasti täiskasvanuid. 18aastased on juba digipõlvkond. Mina olen praegu 28 ja aeg on muutunud.
Tuleks ehk mõista, et nutiseadmed on uus reaalsus, nad moodustavadki suurema osa meie kõigi elust.
Küsimus on ju selles, mis nad telefonis teevad. Mis neid köidab?

Räägid, et sulle meeldib analüüsida ja oma n-ö tööriistakasti täiendada. Kas lõpuks teeb analüüsi ikkagi arvuti?

Seda küll. Arvuti on mõnes mõttes nagu hakklihamasin. Võid kõik sinna sisse visata ja ta teeb sulle mingi ainese valmis. Iseasi, kas sellest ka kotletti saab. Minu asi on masinasse sööta pigem kotleti võimalikult hea retsept – vaadata, et liha oleks kvaliteetne, maitseained oleks õiged ... et lõpuks tuleks päris asi. Analüüsiinimeste seas on käibel ütlus, et “prügi sisse – prügi välja”. Tähendab: kui sa ei tea, mida teed, siis võid arvutisse sööta mis tahes, tema arvutab kõik ära. Iseasi, kas sealt midagi tähenduslikku kätte saad. Tööriistakasti all pean ma silmas seda, et üritan arendada enda arusaama ja metodoloogilisi oskuseid niipalju, et teaksin, millal mingi analüüsimeetod oleks kõige asjakohasem, et saaksin võimalikult tõesed tulemused.

Avalehele
6 Kommentaari
Loe veel: