Eve-Mall Saar oma tantsijate kingitud maaliga. SVEN ARBET

Sellest saatuslikust hommikust on nüüdseks möödas juba üle kolme kuu, kui tantsu- ja liikumisõpetaja Eve-Mall Saar kukkus omaenda elutoas nii hullusti, et murdis puusaluu. Aktiivsele ja spordilembesele inimesele on see suur katsumus, kui peab äkitselt nelja seina vahele jääma. Muremõtted tulevad pähe ja tekib küsimus: kas ma saangi siit enam välja?

Sest meil räägitakse küll palju väärikast vananemisest, aga sellega peetakse silmas enam-vähem seda, et vanurid oleksid toidetud-kaetud, arstiabiga kindlustatud või soodsalt hooldekodusse paigutatud. Kuid vanuse lisandudes tekivad elus uued katsumused, millega ei pruugi inimene ise hakkama saada.

Kuidas seista vastu hirmudele, üksindusele või depressioonile, kui keha- ja vaimujõudu jääb kord-korralt vähemaks? Noorte puhul on psühholoogiline abi enesestmõistetav, vanurid aga justkui ei vajaks seda või peaksid ise hakkama saama.

Avalehele
0 Kommentaari