Kuidas kalasupist kala teha
Raamatut “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes” võib lugeda mitut moodi.
Ühest küljest on tegu dokumentide kogumikuga, teisalt delikaatse, dokumentaalfilmiliku looga taasiseseisvumise käigust, kolmandaks jutustusega ühest ebatavalisest inimesest.
Vaimukas elutarkus
Tõepoolest, see raamat paneb vana head Enn Tartot uue pilguga vaatama. Mis on äraütlemata tore, sest liiga sageli juhtub selline asi alles pärast inimese surma, Tarto on aga täiesti meie keskel.
Tahes-tahtmata on tegu ka Enn Tarto enesepeegeldusega või eneseesitlusega. Kõik seltskonnaskandaalide järele janunejad võivad tema raamatust aga rahumeeli mööda minna. Tarto ei kõnele oma abieludest, lahutustest ega muust seesugusest.
Asi pole selles, et ta oma abikaasast ja lastest ei hooliks, vaid, vastupidi, ta hoolib neist liiga palju.
Ka ei lõbustata lugejat üksikasjalike kirjeldustega vaprast vastupanust vanglaõudustele — milline vastupanu kahtlemata oligi kangelaslik, ainult et Enn Tarto koduse koorukese all peituv eestiaegne härrasmees ei pea sellega kelkimist soliidseks. On mõned episoodid (vägagi erutavad seejuures), kuid see on ka kõik.
Meie ees rullub lahti mõnevõrra hämmastav lugu sellest, kuidas kalasupist kala tehti. Sellise võrdluse toob Tarto ise Riigikogu kõnepuldist: teate ju küll, ütleb ta, kui raske on kalast kalasuppi teha — aga mõelge, kui palju raskem on vastupidi.
Konkreetselt pidas ta tol hetkel silmas talumajanduse taastamist — suhteliselt kerge oli taludest kolhoose teha, aga kolhoosidest talusid…?
Kuid see vaimukas elutarkus heidab valgust Eesti Vabariigi taastamise vaevadele laiemaltki. Kui Eesti riik 1918. aastal rajati, siis võidi Vene impeeriumist kaasa võtta tegelikult kogu ühiskondliku elukorralduse ja kõlblusnormistiku üldine karkass.
Taasiseseisvumine oli midagi muud. Lisaks majanduse moonutustele oli vaja lahti saada sovetiaja vaimsest taagast, omandada kodaniku, omaniku ja vaba inimese mõtteviis.
Seetõttu tundubki, et me alles nüüd, kui meie taastatud riik on kestnud peaaegu sama kaua, kui oli antud esimest iseseisvust, hakkame jõudma sinnamaale, kust tollal alustati.
Pole mingi ilmutus
Enam ei ole Tartol ja teistel tarvis veenda ja vannutada, et iseseisva riigiga käib kaasas ka riigikaitse (sealhulgas sõjavägi); et riigikaitse osaks on ka Kaitseliit ja et Kaitseliit ei ole põrmugi mingi macho-mängude klubi ja nõnda edasi.
Kuid alles kümmekonna aasta eest naeris meedia kaitseväe ja Kaitseliidu taastajatele näkku!
Kui lugeda Kaitseliidu taastamist ja arendamist kajastavaid Tarto pöördumisi, sõnavõtte ja artikleid, võivad need tunduda igavad, aga päris kindlasti tunduvad nad uskumatult jonnakad. Sest nad ongi jonnakad, ja seda jonnakust oli järelikult tarvis.
Eesti riigil vedas, et mitmete õigete ja vajalike asjade elluaitajate hulgas oli nii jonnakas mees kui Tarto. Seesama jonnakus, mis kandis ta läbi kommunistlike vangilaagrite ja piinakambrite ning viis meeleheitele KGB, andis talle hiljem mitu olulist võitu nende üle, kes oleks Eestist meeleldi kujundanud mingi dekoratiivriigi.
Enn Tarto ei ilmu oma raamatus meie ette ilmeksimatu suurvaimuna. Usutavasti meelega on sisse jäetud ka vähem ettenägelikke mõtteavaldusi. Ning see on väga sümpaatne, sest nõnda astub Tarto lugeja ette mitte kui ilmutus, vaid kui inimene, kes muutus ja arenes koos ajaga ning vaatas vahetevahel ka valesse toanurka, nagu me kõik.
Tarto võib seda endale ja oma raamatule lubada, sest kõige suuremas asjas — Eesti peab saama ja saab ükskord vabaks — oli tal algusest peale õigus. Siis, kui peaaegu kõik teised lootuse ja usu kaotasid, alistusid ja mugandusid, jäi Tarto täpselt selleks, kes ta oli: kõigutamatuks ja jonnakaks eesti talumeheks.
Sealjuures puudus ja puudub Tartos igasugune vaen nende suhtes, kes käitusid teisiti, välja arvatud ehk lausalised reeturid, kuid isegi nendest kõneleb ta kuidagi kiretult. Rämps lihtsalt ei huvita teda, ta ei raiska sellele aega, teda huvitab Eesti vabadus.
Mulle isiklikult oli üheks suuremaks ahhaa-elamuseks taas kord selgelt mõista, et me tõesti taastasime Eesti riigi, mitte ei asutanud uut vana nime all. Liiga palju on/oli inimesi, kes pidasid vastu kogu okupatsiooniaja — “pidasid pausi välja”, kui kasutada teatriterminit — ja jätkasid 1991. aastal sealt, kus kunagi pooleli jäi.
Võib-olla kuulsaim selline oli Ernst Jaakson. Enn Tarto on samast liigist. Tema aktiivne võitlus algas 1956. aastal, kui maailmasõja tuhk oli veel kohev ja rahvas alles harjunud küsima, et “millal venelased välja lähevad?”.
Sellest kirjutab oma mälestustes ka kadunud Uno Mereste, kelle sulest on pärit Tarto raamatu igati asjakohane sissejuhatus.
Vabanenud 1960. aastal, jätkas Tarto ilma igasuguse kõhkluseta oma Eesti-meelset tegevust ja läks juba ülejärgmisel aastal uuesti kinni. Tagasi “suurde tsooni” tuli ta 1967. aastal, nägi ära “kuldsete kuuekümnendate” (mis surmalaagris istunud mehele kõlas vägagi irooniliselt) kuulsusetu lõpu ja juba tulidki seitsmekümnendad, N Liidu kokkuvarisemise eelõhtu ja dissidentide, nagu neid tollal nimetati, tegevuse kõrgaeg.
1979. aastal koostatud “Balti apell” tõstis Otto von Habsburgi toel esimest korda Euroopas jõuliselt üles Molotovi-Ribbentropi pakti teema. Ning siit ei olnud enam palju Hirvepargini 1987. aastal.
Midagi tahedat
Miks on see tähtis? Selsamal põhjusel, mida Tarto korduvalt toonitab: vabadusvõitlus ei lakanud hetkekski. Need, kes 1980ndate lõpus otsekui unest ärkasid ja Tarto-suguste poolt heisatud rahvuslipu oma embusse rebisid, väidavad ikka ja jälle, et just nemad algatasid taasvabanemise, et just nemad tõid eestlastele vabaduse ja et just nemad ongi need kõige suuremad patrioodid.
Aga see jutt on vale. Eesti rahvuskommunistid mitte ei juhtinud rahvast vabaduse ja riigi taastamisele, vaid sörkisid sabas. Et mõni neist selle käigus ka mehetegusid tegi, on iseküsimus. Keegi ei eitagi seda. Kuid rahva eneseusu ja lootuse katkematut lõnga hoidsid ja kandsid siiski teised.
Ma ei väida, et Enn Tarto raamat peaks huvitama igaüht või et iga viimane kui lehekülg on põnev. Tõenäoliselt leiab iga lugeja siit raamatust ka midagi igavat ja kindlasti torkab paljudele silma rea teemade ja tervete tekstilõikude korduvus. Kuid tervenisti on raamat väärt lugemist ning võib olla rahul, et köögi- ja voodibiograafiate sekka on ilmunud ka midagi tahedat.
Omamoodi magustoiduks oli viimane peatükk, eriti selle avatekst “Mis on Tartu vaim?”. Soovitan tungivalt lugeda kõigil, keda Tartu vaimu fenomen paelub. Kahtlen, kas ma olen tabavamat kirjeldust kohanudki kui seesinane Tarto oma.
Ja šokk Tallinna asumisel: “Tuli välja, et mind eristas paljudest teistest ja sai ka suhtlemisel takistavaks asjaoluks, et mul ei ole palju raha, autot, kaasaegset moodsat korterit, et ma ei tunne end hästi trendikates kõrtsides.”
Nutke või naerge, aga umbes nõnda need asjad ongi.
