Ajakirjanikust kirjanduskriitik ja luuletaja Vaapo Vaher ongi täheldanud, et “tegelikult polnud võim nõukogude literaadi vaenlane, nagu hiljem on püütud väita, vaid partner, kellega tuli ühist suguelu elada ja hea seista, et mõlemad pooled oma rahulduse kätte saaksid” (“Heino ja himu”, Looming 5/2002). 

Võimu ja kirjaniku omavaheline kompamine oli samuti erootiline mäng maso- ja sadomasoelementidega, kirjutab Vaapo Vaher, kusjuures kirjaniku jaoks algas eelmäng juba kirjutades, kui ta pidi võimu soove, kapriise ja harjumusi ette aimama.

Avalehele
24 Kommentaari
Loe veel: