TARMO VAARMETS

JUHTUNUD LUGU


HEIKI RAUDLA Viljandist

Kui ma Jaltas olin, külastasin Anton Tšehhovit. Ta istus verandal ja tema kõrval toolil lebas suur merebinokkel. „Minu päästja,“ naeratas ta ja osutas binoklile. „Mis mõttes päästja?“ – „Aga väga lihtsalt. Tuleb keegi mulle külla ja hakkab rääkima, muudkui räägib ja räägib. Siis ma võtan binokli ja hakkan sellega vaatama. Päeval vaatan merele, öösel taevasse. Siis näib külalisele, et ma mõtlen millestki väga tõsisest ja sügavast asjast, ta kardab mind segada ja vaikib.“ Mõne aja pärast läksime aeda ja istusime pingile. Tuli üks daam ja hakkas rääkima tema teostest. Tšehhov vaatas kord ühele poole, siis teisele poole ja hüüdis teenijannale: „Ole kena, too binokkel!“

ERKI EVESTUS