Kuidas taksikoer mõmmiku elu ja tüdruku päeva päästis
PIIBUJUTT | Tartu
Meie kortermaja akna all liivakastis mängis viieaastane naabripoiss. Veidi aja pärast tuli sinna noor ema oma pisikese tütrega, kellel oli käes väike mängukaru.
Tüdruk oli arglik ja jäi ema kõrvale pingile istuma. Märgates neid, tormas poiss kohe tüdruku juurde, pakkus talle oma mänguasju ja kordas üha: “Ma olen su sõber, tule mängima!” Tüdruk mänguasju vastu ei võtnud ja liivakasti ka ei läinud. Siis sirutas käe, naeratas ja andis oma karu poisile, öeldes: “Minu mõmmi, võta!” Poiss kahmas karu enda kätte, tuli tagasi liivakasti ja kaevas seal edasi, olles ilmselt tüdruku peale pahane, et too mängima ei tulnud.
Ühel hetkel sai kaevatud auk liiva sees piisavalt sügav ja mõmmi oligi maha maetud. Tüdruku ema luges nutitelefonis ja ei märganud midagi. Viivu pärast tõusis ta püsti ja tahtis tütrega edasi jalutada. Laps astus liivakasti äärde, sirutas käe poisi poole ja küsis: “Minu mõmmi?” Poiss ei teinud väljagi ning askeldas edasi. Tüdrukul olid juba pisarad silmis ja ta hüüdis uuesti: “Minu mõmmi!” Ema ühmas: “Kuhu sa selle siis kaotasid? Tule nüüd, küll ostame uue!” Väike tüdruk seisis ja tihkus nutta.
Äkki ilmus nende juurde pruun taksikoer, kes hetkega olukorra ära lahendas. Koer hüppas liivakasti, kaevas mõmmi liiva seest välja ja tõi tüdrukule. Lapse nägu lõi särama. Koerakesele pai tehes ütles ta rõõmsalt: “Kutsa, mu sõber, aitäh!”