Kulle Raig: Lennart Meri järele poleks enam “nõudlust”
“Minu Soomega seotus on suuresti juhuse asi. Ma olin 11−12aastane, haige, raskes palavikus voodis pikali, ja kuulsin järsku meie vanast raadiost, tead, sellisest riidega kaetud krapist, kuidas üks mees räägib sügava rinnahäälega. Väga selge diktsiooniga. Ja ta ütles aeg-ajalt just nagu tuttavaid sõnu. See keel hakkas mind hiljem huvitama. Arvatavasti oli see kirikuõpetaja, ma kuulasin juhuslikult jumalateenistust...
Naabrimehel oli põlenud äärtega – eks see oli hävitamisest päästetud –, aga paksude läikivate lehtedega raamat Soome vabadussõjast, või kodusõjast – neile endale meeldib rohkem öelda vabadussõjast. Seda ma siis vaatasin-uurisin.
Tallinna 16. keskkoolis oli mu emakeeleõpetajaks Viivi Maanso (hilisem tuntud ülikooliõppejõud – toim), tema tegi säärase soome keele ringi. Nii see läks: siis ma teadsin, et lähen ülikooli seda õppima. Põhiained olid muidugi eesti keel ja kirjandus, pärast siis spetsialiseerusime.”
Pärast abiellumist leidis Kulle Raig Soomes 1990. aastal kohe tööd − läks Yleisradiosse kultuurisaateid tegema. Seal jõudis ta töötada vaevalt pool aastat, kui Lennart Meri talle helistas. Nad olid varasemast tuttavad, Raig õpetas Lennartile veidi soome keelt. Meri helistas Pasilasse raadiomajja ja küsis: kas hakkad eesti aukonsuliks Soomes? Raig ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga nõustus. Meri katkestas kõne.
Jaanuaris 1991 selgus, et Helsingisse tehakse kultuuriinfopunkti. Meri teadis, et esimese vabariigi ajal juhtisid samasuguseid keskusi Gustav Suits Stockholmis ja Eduard Vilde Berliinis. Meri võttis säält snitti, ja saigi esindused Helsingisse, Stockholmi, Berliini, Bonni... Seadusi veel millegi kohta polnud, keegi ei teadnud, kuidas asju teha.