Foto: Karin Kaljuläte

Õieti oli laulupeo üheshingamine midagi sellist, mis võttis hinge kinni. On tahtmine hingata, aga ahmid õhku nagu laps, kes esimest korda märkab, kui suur on maailm. Nagu laps, kes alateadlikult tunneb, et mina ja maailm, me olemegi üks.

Laul kui mäss

Aga vaevalt jõuad midagi mõelda, kui kaare all paisub juba uus laine. Seisame otsekui rannal, mässava mere ääres, oodates, et seekordne laine tuleks pisut kaugemale kui eelmine, et ta teeks meie jalad märjaks. Kas või põlvedeni.

Laine tulebki. Tõstad korraks käed ja oled ise osake sellest lainest. Võib-olla veereb see vesi liiga ruttu lauluväljaku tagumiste ridade poole, Gustav Ernesaksa jalgu märjaks tegema. Aga teistpidi võttes on hea, et ta servani ja üle servagi lööb. Mis sest, et me pole mässajad tüübid, vaid pigem lauljad.

Laul on samuti mäss. Mäss nende köidikute vastu, mis meid iga päev seovad. Me läheme lauluväljakule mässama iseenda kanguse, kivisuse, kuivuse, kalkuse, karmuse vastu. Me tahame, et laululaine peksaks meid nagu talumehe koot vilja ajal, kui meie rahvas laulupidudega algust tegi.

Järgmise lainega jõuab see koot kohale ja lööb eriti valusalt nende õlgadele, kes on eelmisest laulupeost saati armastanud iseennast rohkem kui oma ligimest. Õnneks pehmenevad koodi matsumise all nendegi õlad. Nad tõstavad käed, hüüavad laine häälega “uuuu-ah” ja lasevad tormajal oma teed minna.

“See oli meie pidu,” mõtlen veel järgmisel hommikulgi, ärgates otsekui kahekordsest unest. Nii-öelda päris-unest ja laulupeo-unest veel lisaks.

Ligisurumise pidu

Jah. Pühapäevane pidu oli tõesti see, mida rahvas ootas. Surusime end üksteise ligi. Oma mehe või naise ligi. Laste ligi. Ema ja isa ligi. Vanaema ja vanaisa ligi. Aga ka tumedapäise kuldketiga itaallase või kodumaise paljakintsulise tüdruku ligi.

Üheshingamine on nii tabav mõiste, et paremat ei mõtle kuidagi välja. Seisad ja tõmbad õhku sisse sellestsamast vorsti­suitsusest õhukihist, kuskohast naabridki. Kui ka tahaksid mingit sõltumatut õhku hingata, ei antaks sellist võimalustki. Ka välja kõrval puude all mitte. Ning teisel pool puid, söögiplatside juures mitte. Ning tualettide juures samuti mitte. Kõikjal oleme koos – mina, sina ja meie.

Pühapäeval on lauludki meie omad. Sellised, mille sõnu peast teame. Sellised, mille refrääni sõnu peast teame. Või sellised, mille viisijuppi suudame “ta-ra-ra” tasemel kaasa ümiseda.

“Kurat, ma lähen ära, kui see luilutamine ei lõpe!” põrutab mu selja taga seisev daam sügaval rinnahäälel. “Lugupeetud daam!” tahaks talle hüüda. “Eks see kõik ole meie muusikalises maitses ning harituses kinni!”

Lendasime liiga kõrgele

Vestlus rinnahäälse daamiga jääb siiski pidamata. Sest muidu tulnuks üles võtta ka teema, kas laupäeva õhtul toimunu oli ikka laulupidu või mitte.

Ilmselt jääb see arutlus meie pidude ajalukku igavaseks. Kas rahvas jooksis minema vihma pärast? Kas ikka ainult vihma pärast? Kui vihma polnuks, mitu inimest rohkem jäänuks lauluväljakule?

Vastust pole. Võib-olla aitaks see, kui õnnestuks tükki tuhandet laupäevast laulupeolist küsitleda, esitades näiteks järgmised küsimused:

1. Kas kuulasite laupäevase kontserdi lõpuni?

2. Kui ei kuulanud, kas teid sundis lahkuma tugev vihm?

3. Kui ei kuulanud, kas teid sundis lahkuma see, et kontserdi algus hilines poolteist tundi ja sügav öö jõudis liiga vara kätte?

4. Kui ei kuulanud, kas repertuaar tundus teile liiga raske ning võõrapärane?

5. Kui ei kuulanud, kas teile tundus, et tegu polnud laulupeoga, vaid mõne teise muusikasündmusega?

6. Kas te veel kord külastaksite pärast laulupeorongkäiku niisuguse eeskavaga kontserti?

Jooksime lati alt läbi

Pole sugugi kindel, kas niisugune küsitlus ette võetakse. Ka pole kindel, et inimesed vastaksid just nii, nagu neile vihmakooride festivalilt lahkudes tundus. Aga mõelda võiks, kas laulupeorongkäik, suhteliselt vaba ja rivitu meeleolusündmus, peaks ikka suubuma kõrgkultuuri.

Muidugi on meil kõigil hea meel, et meie muusika suudab nii kõrgele hüpata, isegi lennata. Samas kardan, et väga suur osa meist ei riski kaasa hüppama hakata, vaid jookseb lihtsalt lati alt läbi. Esimesel korral polegi sellest veel midagi, aga kui ka teisel korral lati alt läbi joosta, tekib väga suur kiusatus võistlus kolmandal katsel hoopis pooleli jätta.

Õnneks tuli pühapäevane lohutusring neile, kes hüppavad enesekindlalt kas või karjapoissi ja tunnevad rõõmu igast ületatud kõrgusest. Ja pealegi, polnud ju hüppamise, vaid hingamise pidu. Ühes hingamise pidu.

Ja me hingasime!

Uus laine plahvatab laululava tagumise seina äärest lahti, rullub mühisedes läbi lauljate, põrkub siis pealtvaatajatesse, leotab Ernesaksa jalad ning sahmatab korraks üle mäeveeru. Midagi sellist tunneb väga harva. Nii harva, et see näib imena.

See, mida tahtsin rääkida

Koos lainega tuleb ka külmavärin ja raputab hinge nii, et silmaääred tõmbuvad märjaks. Jah, isamaa on ka minu arm, kuigi ma Nõukogude ajal sündisin, Nõukogude ajal koolis ja tagatipuks ka ülikoolis käisin.

Kuigi ma otsesõnu ei julge küsida, on isamaa ka minu poja arm. Ta on pingile tõusnud ja sünnipäevakingiks saadud lipu kätte võtnud. Temast lipu laiuse kaugusel seisab väike tüdruk ja hoiab sedasama lippu teisest nurgast.

Ma ei läinud ega küsinud selle armsa tüdruku nime. Sest mis tähtsust on nimel, kui me hingasime ühes.

Mida arvate XXV laulupeo repertuaarist?

Kerttu Rakke kirjanik

Vene keeles on ütlus: ne mešai, agregat rabotaet. Ehk – kui miski toimib, siis pole mõtet üritada teda paremaks teha. Laupäevase kontserdi elitaarsusetaotlus on selle ütluse elav näide.

Laulupidu on eelkõige rahva pidu, mitte koorifestival. Läbi aegade on osavõtjad olnud tavalised inimesed, kes laulud argitegemiste kõrvalt selgeks õppinud ja Tallinna-tulekut pikalt planeerinud.

Loomulikult on tore eputada väliskülaliste ees, missuguseid keerulisi laule meie professionaal­sed koorid laulda oskavad, aga paarsada koolitatud koorilauljat ei tee ju veel ühtki rahvast laulurahvaks! Kurb oli vaadata külmas õhtus järjest tühjenevaid pingiridu.

Pühapäevane kontsert oli pa­rem. Muidugi oleks võinud olla veel rohkem vanu, tuntud ja rahva poolt armastatud laule, aga ühendkooride viimased laulud said pisarakiskumisega hakkama küll.

Artur Talvik filmimees

Laulupeo esimest päeva jälgisin telekast, pühapäeval käisin ise kohapeal. Olen suur laulupeo pooldaja ja arvan, et see võiks maailmas sama kuulus sündmus olla kui näiteks Rio karneval. Eeldusi igatahes on.

Aga seda muidugi juhul, kui ei minda kavaga elitaarseks ja suudetakse organisatoorselt olla vähemalt möödunud kordade tasemel.

Kui ma lauluväljakule peole tulen, siis tahan näha tervet kaarealust täitvat koori ja kuulda nende võimsat laulu, ise ehk kaasagi laulda. Aga ma ei taha näha tühja lava või pikalevenivaid kooride vahetusi. Samuti ei taha ma kuulata elitaarset muusikat sellel rahvaüritusel.

Kui ma laulu- ja tantsupeo rongkäiku telekast vaatan, siis tahaks näha sealt professionaal­set pilti meeldivate kommentaaride ja intervjuudega. Nii halba pilti ja halbu intervjuusid kui seekord ei vabanda välja ka maailma kõige hullema masuga.

Oli selline tunne, nagu režiipuldis istunuks paar viieaastast poisiklutti, kes suvaliselt värvilistele nuppudele klõpsides pilti vahetasid, kuulamata hetkekski, mida ülekande ainus talutav lüli ehk kommentaator rääkis. Kuigi ka kommenteerijalt oleks oodanud rohkem emotsiooni.

Kui rääkida veel repertuaarist, siis kipun seda võrdlema noorte laulupeoga aastast 2007, mis oli minu arust väga õnnestunud. Seekord kahjuks sellist tunnet ei olnud.

Laupäevane kava oleks võinud suures osas olemata olla. Kahjuks ka pühapäeval ei kerinud emotsioon ennast piisavalt üles. Põhjuseks oli ikka repertuaar, samuti pikalevenivad ning sagedased kooride vahetused.

Martin Ehala keeleteadlane

Koorid laulsid väga ilusti, järelikult said nad repertuaariga hakkama. Kuigi ma laupäevast kontserti lõpuni ei kuulanud, oli põhjuseks pigem halb ilm.

Minu meelest ongi väga hea, kui igal laulupeol tulevad korraldajad välja millegi uue ja üllatavaga. Seekord üllatas laupäevane kontsert, mis kõlas väga hästi. Võib-olla oleks pühapäeval võinud rohkem olla vanu tuttavaid koorilaule.

Janek Mäggi mainekujundaja

Selge see, et korraldajad tahavad igal laulupeol tulla välja uuendustega. Repertuaari valik ja selle muutmine eelmiste kordadega võrreldes on minu meelest sama raske nagu riigieelarve kärpimine.

Meil tuleb leppida selle valikuga, mis seekord tehti. Loodetavasti järgmine kord tehakse teistmoodi, kuid see ei tähenda, et vastuolud ja eriarvamused sellest kaovad. Ei kao.

Mina näiteks olin pettunud, et sel korral puudus kavast Tõnis Mägi “Koit”, aga lepin sellega, et las laul puhkab mõnda aega. Ent kui repertuaar oleks minu otsustada olnud, oleksin kindlasti koostanud hoopis teistsuguse kava, kui see XXV laulupeol oli.

Meil on kombeks saanud, et suurte ürituste korraldajad taotlevad iga hinna eest paatoslikku kõrgkultuuri mainet. Sellega loodetakse üritus muuta eriti pühaks. Võib-olla tõesti ei maksa õllesummerit laulupeoga ühele pulgale upitada. Aga tegelikult on ju mõlemad suured rahvaüritused, kus kõlab palju muusikat. Pealegi rahvas, kes mõlemast üritusest osa võtab, on ju sama.

Raivo Järvi kunstnik ja poliitik

Ma ei ole selle vastu, et laulupeol üritatakse repertuaari võtta tõsist muusikat, mis nõuab esitajailt kõrget muusikalist taset. Progress peab toimuma ju igas vallas!

Laupäevane kontsert andis meist kui andekast laulurahvast välismaailmale kindlasti väga tugeva signaali. Meid märgati, et “vaat kus oskavad!”.

Olin väga päri Urmas Sisaski loomingu esitamisega, aga ma ei ole kindel, kas ka Verdi ja Wagner oleksid pidanud seal kõlama.

Pühapäevane kontsert tõstis emotsioonid nii kõrgele, et tõi pisarad silma.

Repertuaar oli väga hea, ainult et Raimond Valgre minu meelest koorirepertuaari ei sobinud. Mitte millegi muu kui oma žanri poolest. See ei ole kooridele mõeldud muusika. Ja miks peavad koorid rahvapeol laulma džässi?

Viimasel ajal on väga palju arutletud selle üle, et lauljad ei mahu enam laulukaare alla ära, mistõttu peaks ehk laululava suuremaks tegema.

Mina soovitan parem laulu­peole pääsemise tingimusi karmimaks muuta.

Anzori Barkalaja folklorist

Eks auväärsel toimkonnal olid omad kaalukad põhjused ühe või teise otsuse tegemiseks.

Selge on see, et nii mõnigi rahva armastatud laul jäi seekord repertuaarist välja. Samuti on selge, et kõigi eesti kultuuri sisse juurdunud laulude esitamiseks läheks vaja rohkem aega kui etteantud kaks päeva. Ja eeldusel, et loomevaim pole eestlaste hulgast kuhugi kadunud, peaks neid ju järjest juurdegi tulema. Lõppude lõpuks mäletab aasta pärast publiku hulgast vaid mõni üksik, mis laule lauldi – “Ta lendab mesipuu poole” ja “Mu isamaa on minu arm” välja arvatud.

Selle aasta nimekirjaväline lugu on mõnda aega meeles ka, täpsemalt selle liiga läbinähtav seos valimiste lähenemisega. Lauljad teavad une pealt üles lugeda vast enda ja oma laste või lihtsalt lemmikuma kooriliigi repertuaari.

Seega polegi repertuaari täpne koosseis oluline. Tähtis on, et meelde jääb emotsioon, jagatud tunne, saadud energia, omakeeli – vägi.