KULTUURIELAMUS | Mustad luulelinnud ja viiuliga tüdruk lavanurgas
Betti Alverile pühendatud XXVI luulepäevade lõpetamisel Jõgeval ütles Doris Kareva saalitäiele inimestele: “Luuletus on targem kui luuletaja.”
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage Vahur on Jõgevalt juhtides üles ehitanud Eestis oma hoidmise ja armastamise akadeemia. Akadeemial on võrgustik üle maa. Õpitakse kohtadel ja enese jaoks.
Betti Alveri sünniaastapäeval kogunevad parimad gümnasistid Jõgeval, austavad Alverit ja näitavad, kuhu on aastaga jõutud. Kohtumise Tähetundi iseloomustab maitsekasvatuse peen organisatoorne kvaliteet.
Sellel aastal oli luulepäevadest osavõtjaid kolmesaja tuuris. Tähetunniks nimetatud akadeemilisel kokkusaamisel on ka noorem vend – Tuulelapsed. Nemad saavad kokku jaanuaris.
Luuletus on mõte
2018. aasta Jõgeva luulepäevadel oli vaatluse, õppimise, mõistmise ja teistele ettenäitamise all Doris Kareva ja Jaan Kap- linski luule. Üksteisele näidati 18 lavastuslikku luuleetendust.
“Nii palju naisi…”, “Ajata vaikus”, “Käsikäes”, “Kõik on õrnad”, “Sina pead kandma maailma”, “Elupäev”, “Tuhast tõusjad”, “Kui kohtusid sõna ja suhe…”, “Hinge tagasitulek”, “Üle sajandite”, “Kuuldes lindude laulu…”, “Kõik, mida vajad, tuleb su juurde”, “Mõista mõista”, “Gregori juures”, “Armastus ei tee haiget”, “Üks kuningas oli kord maata”, “Rulett”, “Liivaterad rannal”. Kui neid ettekantud luuleetenduste pealkirju kohendada, isegi kohendamata, saab kokku luuletuse.
Akadeemia
Kirjutasin kavalehtede äärele mõtteid, noppisin need laval esitatud luuletustest.
Kirjutan siia neist vaid kolm. “Müts põleb varga peas ja teised saavad sooja.” – “Kõik läheb katki, mida rahust ei tehta.” – “Elu ei ole lugu, elu on loomine”.
“Koosloomine on iseenesest suur väärtus,” ütles Merle Karusoo tagasiside kokkusaamisel. Ja: “Mida rohkem on vaikust, seda enam mõjub sõna.” Need on vaid kaks väljatõstet pikemast arutlusest.
Pedagoog Karusoo soovitas juhendajatel ja õpilastel kuulata, kuidas autorid ise oma luuletusi loevad.
Kõlas ka soovitus, et konteksti tabamiseks võiks vaadata, millisel oma eluaastal autor luuletuse kirjutas.
Minul jäi seekord pidamata monoloog. Püüan selle nüüd lühidalt ette kanda. “Kallid kaasteelised, kuna mul on olnud õnn teie esinemisi juba mitu korda vaadata, siis julgen üldistada. Ärge minge kerget teed ega astuge lavale musta värvi trenniriietes ja paljajalu. Nii nagu elus ja luules on palju värve, võiks need kajastuda ka laval. Mis värvi on luuletus? Kui kõrged on luuletuse kontsad? Akadeemia liige Märt Treier rääkis teile muusika märgilisusest. Paljasjalgsus ja lein on muidugi me kõigi kaaslased, aga nad ei anna edasi kultuurilist elurikkust. Alati.”
Ma õppisin nii mõndagi! Peamine, sain kinnitust – poeesiat ja kujundlikkust mõista tahtvaid inimesi tuleb aina juurde.
