Vanapagan tuleb Ülle Meistril, Eesti lasteraamatute illustreerimise ühel suurmeistril, ikka hästi välja küll. Tema seni viimatiseski raamatus “Virumaa viguriga lood” on vanatühi platsis koguni mitmel pildil.

Meistri vanapagan pole mingi kuri vaenaja, kes su südaöösel kaenlasse haarab ja ei tea kuhu viib. Pigem suure jõu, kuid mitte nii kiire taibuga keskealine külamees, heasüdamlik tegelane, kes aina omaenda plaanidesse komistab ja tihti ka ülekohtuselt kannatada saab. Virumaa lugudes näiteks hakkab ta Eesti ja Soome vahele silda ehitama. Ehitab ja ehitab, kuni…

Aga see on juba hoopis teine lugu. See siin kõneleb kunstnikust, kes juba lapsena värvipliiatsid kätte haaras ning neid seniajani lahti pole lasknud. Kunstnikutöö lihtsalt ei tüüta teda. Esiteks on teemad erinevad, luba vaid kujutlusvõimel lennata.

Kui aga fantaasia on piisavalt lennanud, võta ette mõni õpik, mille puhul on selgelt öeldud, mida ja kui suurena oodatakse. Õpik valmis, saad asuda mõne postkaardi või plakati kallale. Ning kui pliiatsitest villand, on kunstnikul küllalt oskust akvarellide tarvis.

Muidugi on ajad olnud kord paremad, siis jälle ka halvemad. “Päris tühi pole mu töölaud kunagi olnud,” kinnitab Meister. Loomupärase ande kõrval on üks põhjus kindlasti ka selles, et ta tunneb kella ja kalendrit, teisisõnu teab, mida tähendab mõiste “tähtaeg”.

Kunstniku hea käsi

Samas tunnistab, et tähtaeg eeldab kunstniku puhul tihti ka seda, enne teda peaksid määratud kuupäevadest kinni pidama autor, toimetaja, keeletoimetaja… Läheb kellelgi neist kauem, on kunstnik see, kes kaotatud aja tasa peab tegema.

“Viiulimängijaga vist võrrelda ei anna, aga kunstnik peab üsna tihedalt kätt harjutama,” nendib Meister. Piir jookseb sealt, kas käsi tuleb mõttega kaasa või mitte.

Meistril, seda vaatamata 69 eluaastale, tuleb käsi mõttega vägagi kaasa. Muidugi ei võrdle ta end Edgar Valteriga, kes varbast alustades terve kehani välja jõudis. Meister peab ikka visandeid tegema ja niiviisi “selle õige” leidma.

Aga ta leiab. On hoogne, väikese vimkaga, aga kui vaja, ka tõsine, isegi pühalik, nagu Virumaa raamatu pildil “Tammealuse hiis”.

“Kui oled hulk aega vaeva näinud ja siis saab tulemus niisugune, nagu lootsid, on ikka hea tunne küll!” rõõmustab kunstnik. Ning lisab, et tal on hullumoodi vedanud – terve elu on ta saanud teha seda, mis talle tegelikult meeldib.

Väikese tüdrukuna mäletab Ülle end “üle illustreerimas” koduse kogu raamatuid. Aga ta meenutab ka seda, et temaga ei pahandatud – kas oli siis tüdruk ise veel liiga väike või tulemused üllatavalt head.

Koolipõlves lõi tüdruku eriline anne juba selgelt välja. Samal ajal, kui teised tunni jaoks kordasid, joonistas Ülle õpetaja soovil tahvlile mõnd “näitlikku õpevahendit”.

Küsimus, mitu raamatut Ülle Meister on illustreerinud, muudab ta mõtlikuks. Esiteks on raske arvet pidada, kui sa kord illustreerid terve raamatu, siis teed seda kolleegidega mitme peale või kujundad ainult kaaned.

“No aga sada tuleb kokku kindlasti ära,” pakub kunstnik ja lisab, et ega rehkendamine olegi tema tugevaim külg.

Loomulikult on Meister tuntud ja tunnustatud kunstnik, aga raamatute illustreerija pole teadagi mingi popstaar. Meeldejäävaid hetki on tema leivatöö siiski toonud: omaaegsed klassikaaslased, kelle lapsed juba lugejaikka jõudsid, palusid oma poegadel-tütardel esmalt vaadata, kas pildid pole teinud ehk “tädi Ülle”; tohter viis patsiendi pabereid uurides tema nime ja loomingu kokku; jurist teatas, et “mäletab kunstnikku oma lapsepõlvest”. “Issand, kas ma olen siis juba nii vana?” küsis ära tuntu endamisi, aga rõõmustas ka ikka parasjagu.

Suuresti on Ülle Meister joonistanud lastele. Valdavalt on tegelased olnud olemas raamatu käsikirjas, mõnikord on ta neid ise pakkunud, kord tegi aga koostööd isegi akadeemikuga. Nimelt illustreeris ta Viktor Masingu luuleraamatu Eesti metsades ja aedades ning põldudel kasvavatest taimedest. “Sa vaata vaid...” valmis isegi niiviisi, et loodusteadlane saatis kunstnikule ümbrikus oksakesi, et Ülle Meister ikka kindlalt õiget asja joonistaks…

Mingi imenipiga on kunstnik end ikka suutnud hoida üha uue põlvkonna lainel. “Targad mehed on rääkinud, et inimese loomus üldse nii väga ei muutu,” lausub Meister. “Küll pääseb maailm koos kõiksuguste vidinatega tänapäeva lastele palju rutem ligi.”

Pealegi, olmeliste asjadega kunstnik eriti kaasa ei lähe, eelistab muinasjutte, viguriga jutte, kõiksugu ajatumat laadi asju. Aga muidugi hoiab ka silmad lahti. Ta on ju olemuselt uudishimulik, ning uudishimu üks igavese nooruse retsepti kindlaid koostisosi.

Seevastu virisemine, et kõik hea oli maailmas ära juba enne meid, muutvat ruttu vanaks. Ning miks olla vana, kui võid olla noor?

Muredega muretu lapspõlv

Kui Ülle Meister end korraks ringi pöörab ja lapsepõlve poole tagasi vaatab, tundub talle, et see oli ilus, et kõik oli olemas. Aga kui ta lähemalt vaatab, siis ütleb, et isa suri siis, kui teda veel õieti polnudki, vanem vend Andi sai kahjuks hirmruttu suureks ning kodu lähedal voolav Purtse jõgi reostus aina rohkem ja rohkem. Ehk “kes valgena ujuma läks, see mustana tagasi tuli”, nagu tõdetakse raamatus “Virumaa viguriga lood”.

Pelgan alati seda sõnumi asja. Tihti autorid räägivad just oma sõnumist, aga kui pilte vaatama hakkad, siis seda nagu polegi. Ülle Meister

Aga Üllel olid lummavad suveõhtud, mille värvidest sai jalgrattal läbi sõita, öölillede eriline lõhn ning kolme kilomeetri kauguselt möödunud rongide hääl. “Need on mu hästi armsad mälestused,” tõdeb kunstnik. Mälestuste kõrval on õnneks alles ja hoitud ka Ülle kodumaja.

Tänavu 27. augustil saab Ülle Meistril täis seitsmes aastakümme. “Sünnipäeva peab ikka pidama, midagi sel puhul välja panema, et teised näeksid, millega sa tegeled,” tõdeb kunstnik.

Illustratsioonide näitus riputatakse üles Eesti Lastekir- janduse Keskusse, mille koostööd illustraatoritega Ülle Meister väga kõrgeks kiidab, akvarellinäituse leiab huviline augustikuus Haapsalust. Põhjus: juba hea hulga aastaid on kunstnik suurema osa oma ajast veetnud Läänemaal asuvas talus.

Aga milline on teie sõnum?

Enne kui lugu otsa saab, aga veel üks küsimus. “Milline on teie sõnum, Ülle Meister?”

“Pelgan alati seda sõnumi asja,” vastab ta. “Tihti autorid räägivad just oma sõnumist, aga kui pilte vaatama hakkad, siis seda nagu polegi.”

Ülle on proovinud teha vastupidi: joonistab eelkõige pilte. Ning kui veab, leiab neist hiljem ka sõnumi. Veel enam veab aga siis, kui sõnumi leiab see, kellele pilt mõeldud. Laps ikka, kes siis muu.

Ülle Meister soovitab

Valdur Mikita raamatud. Need on nii huvitavad! Tõsi, mõnele mõttele ei saa kohe üldse pihta, teine aga läheb jälle nii täppi, et lööb maailmapildi selgemaks.

Konrad Mägi maalid. Ühtainust neist ei suudaks ma iial esile tõsta – need on lihtsalt imelised!

Soovitan paar asja, mis on kord ammu mulle väga tugevalt mõjunud: Torgny Lindgreni "Kumalasemesi" Saueaugu Teatritalus ja Tom Stoppardi "Arkaadia" Tallinna Linnateatris.