Küsin Mardilt, kes eestlaste jumal on. Ta veidi kokutab. Siis vastab pika, faktidest pingul jutuga. Jõuab Nürnbergini ja elektri isa Nikola Teslani. Räägib Tesla sambast, maagilistest ringidest, geomantiliselt aktiivsetest paikadest. Jõuab oma kodu juurde tagasi, kus maastikus on maagilised ringid. “See ongi jumal,” lõpetab Mart.

Nüüd kokutan mina: “Oot, eestlaste jumal?”

“Õige usk on seesmine südame asi, sellest ei pea rääkima,” ütleb Mart, sõnu suust pisut nagu välja kangutades.

Habemega mees ta pole

Ja Mardil on järgijaid – mitu inimest ei võta mind üldse jutule, paar neist räägib vaid tingimusel, et jutt lehte ei lähe. Me jumalad on niimoodi kiivalt ära
kaitstud.

Metsanaist Airat pommitan oma küsimusega tööjuttude keskelt, pikema sissejuhatuseta.

“Mina nimetan teda sõber vanajumalaks,” teab Aira täpselt. “Aga habemega mees ta pole, pigem selline kooslus, kus on looduse vägi... Samas ta nagu vaatab, et me ikka kümnest käsust ka midagi teaks.”

Aira ütleb, et ta peab ennast “ristimata paganaks luterlike mõjudega”.

“Minul ei ole oma jumalat, aga miski kusagil juhib ikka alateadvuses mu tegemisi,” räägib teine metsanaine, Leili. “Äkki esivanemate vaimud või midagi sellist.”

“See on kuidagi nii,” jätkab Leili, “et kui on puhtad mõtted, ei ole ahne ja liiga omakasupüüdlik, siis saad kõigiga hästi läbi ja tööd-plaanid edenevad. Sind justkui toetatakse. Kui vääratad, hakatakse karistama. Kas just jumala käsi seda teeb... mulle tundub, et pigem ära läinud hinged või midagi sellist.”

Paras Paabeli segadus

“Minul on oma jumal jah, aga ma pole selle kuulutaja ega uut moodi uskuja. Mu jumal on seesama, kes on kogu aeg olnud,” räägib Raivo, kes on luterliku koguduse liige. “Meie kultuuriruum on kristlusest nii läbi põimitud, et selles ei ole midagi imelikku.”

Üldisemalt näib tema sõnul olevat praegu aeg, kus enamik eestlasi tahab ise oma jumal olla, kui just rahajumal pole võimul. Osa ei mõtle jumalale üldse, osa mängib, et mõtleb. “Peale selle on siin ju kõike. On hinduismi ja budismi ja islamit. Kes võtab läänest, kes idast. On selline Paabeli segadus,” ütleb Raivo.

Ta usub, et maailm ei lähe hukka, kui inimesed suudavad säilitada pereväärtused ega jookse iga moevooluga kaasa: “Tuleb uskuda endasse ja peresse ja sellesse, mida esivanemad õpetasid.”

Aga Raivo on teravalt häiritud sellest, et osa kirikumehi aktsepteerib omasooliste suhteid. “Rootslased pöörasid piibli tagurpidi ja soomlastel on see ees. Patt on ikka üks tore asi! Aga ei olnud ju kahte Aadamat või kahte Eevat. Usk degradeerub. Ma ei tea, kuhu see välja jõuab...”

Inimese enda sees

“Rudolf Tobiasel on laul “Eks teie tea, et te jumala tempel olete”. Minu meelest ütleb see kõik ära. Mulle meeldib, et jumal on inimese enda sees,” räägib Tiiu. “See on inimese enda teha asi ja sellepärast mina ei saa ütelda, kes eestlaste jumal on.”

Tiiu ise on uudishimust kokku puutunud nii luteri kui katoliku kirikuga, nii maausu kui mitme muu usuga. “Piibli lugesin juba põhikoolis läbi. Aga seal on asju, millest ma tänaseni aru ei saa. Näiteks see inimeste metsik hävitamine. Ma ei saa sellest lugedes aru, kes see jumal siis on.”

Ta ütleb, et kui Uku Masingu loomingut loeb, siis tunneb, nagu tõuseks pilvedele: “See on minu jaoks kindlalt jumalik.”

Samas on ta elus olnud seiku, kus “mingi sellise asja” olemasolu on teravasti aimatav. Tiiu jutustab, et tundis seda näiteks lugedes Jaan Einasto avastusest, et kosmose ehitus sarnaneb kristallide ehitusega.

Sama tunne oli olnud, kui tal mägedes matkates kord oli võimalus üksi istuda mäe tipus, kust avanes vapustavalt ilus vaatepilt. “Jälle tundsin selle millegi olemasolu. Aga see on nii ebamäärane asi. Ma ei tea, kas see on eestlaste oma, kas see on kristlik. Ma ei tea seda ka, kas see ongi siis jumal.”

“Igasuguse ühiselu jaoks on reeglid, käitumise reeglid ja need on tehtud põhiliselt selleks, et inimene ei teeks maailmas kurja,” arutleb Tiiu. “Kui reegleid järgid – need ei pea tingimata lähtuma kristlikust kirikust –, siis võib-olla ongi jumala tempel su sees.


Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem

Põlisel maarahval oli jumalaid mitu.

Sõna “jumal” ise on soome-ugri keeltes vähemalt 5000 aastat vana ja ongi nimisõna, tähistades eri jumalaid.

Maausus on jumal midagi, mis on olemas ja tajutav tavapäraste meeltega.

Kõige tuntum jumal on Maaema. Üle Eesti on oma paljude nimetustega tuntud olnud ka Uku (Pikne, Pikker, Vanaisa, Taevaisa jt) ning Vee-ema ja
Tuleema.

Peale nende on aga veel palju kohalikke jumalaid, keda tunti piirkonniti, näiteks Peko, Tõnn, Koljo, Pell, Metsik, Leeda, Lemming…

Taar(a) on ainus jumal, keda me ei oska seostada ühegi kindlapiirilise nähtusega ja nii võib teda käsitleda kui suurimat ja kõikeläbivat väge.

Meie ja paljude teiste rahvaste jaoks on loojaks lind, kelle munadest sünnib maailm (võru, setu ja mulgi keeli tähendabki “looma”/“luuma”
munemist).

Erinevalt mitmest maailma­usundist ei jumalikusta me loojat ega sunni teisi rahvaid teda kummardama.

ML


Isevärki rahvas

- 1990.–1994. a maaülikooli korraldatud uuringust Lõuna-Eestis selgus, et hinge-, nime-, õnne-, pere-, värava-, õue- või muidu tuttav-lähedane puu on 80% küsitlustes osalenutel.

- 2000. a rahvaloendusel pani end kirja kokku 1058 taara- ja maausulist.

- 2005. a tehtud Eurobaromeetri uuringu põhjal usub 54% eestimaalasi teatud vaimu või elujõu olemasolu. Samas kristliku jumala olemasolusse usub vaid 16% eestimaalastest.

- 2006.–2008. a Gallupi uuringu järgi on eestlased kõige vähem usklik rahvas maailmas. Küsimusele, kas religioonil on teie igapäevaelus tähtis roll, vastas jaatavalt 14% küsitletud eestlastest. Eesti järel on Rootsi 17, Taani 18 ja Norra 20 protsendiga. Kõige reli­gioos­sem riik 143 uuritu seas oli Egiptus.

Allikas: Maavalla Koda


Kõneluste tulemus

Eestlase jumal

- on südameasi, millest ei räägita

- on inimese enda sees

- on looduse vägi

- on esivanematega seotud

- on luterlik või sellest mõjutatud

- on tihtipeale kindlalt määratlemata

Allikas: peetud kõnelused