Kus piisk, seal pisik!
ANEKDOOT
HEIKI RAUDLA huumorikogust
Kord said hundid koera kätte ja kavatsesid ta ära süüa. Koer palus hunte, et nad ta ellu jätaks. Vastutasuks lubas ta aidata huntidel lambaid püüda. Hundid mõtlesid veidi ja võtsid koera enda karja. Kaks aastat aitas koer neid ja õpetas, kuidas lambaid püüda. Siis aga tuli karm talv ja kõik lambajahid ebaõnnestusid. Hundid olid näljased ja otsustasid koera lõpuks nahka pista. Koera kondid otsustati maha matta ja hauale panna mälestusplaat. Aga mida kirjutada hauakivile? Mõtlesid, et kirjutaks „Sõpradelt“. Aga kuidas ikkagi sobib „Sõpradelt“, kui nad ta ära sõid! Kirjutaks parem „Vaenlastelt“. See ka ei sobi, elasid nad ju kaks aastat külg külje kõrval ja tülisid polnud. Mõtlesid siis veidi ja kirjutasid „Kolleegidelt“.
SAJANDITAGUNE NALI Mulgid Tallinnas
SIRJE A. REI kogust
Noored mulgid otsustasid Tallinna minna, aga Tallinnas tahtsid nad igapidi olla ja välja näha nagu sealsed linnamehed. Ikka sellepärast, et keegi aru ei saaks, et nad mulgid on.
Mulgi nime kartsid nad nagu kolli. Vanad mulgid küll kiitsid, et mulgi nimi tähendab sedasama mis mõisnike von ja et see ikka au ning uhkuse asi on. Aga Tallinna linna ja ka teise kandi inimesed ei pannud seda mulgi “vonni” sugugi tähele ning ütlesid ikka “mulk” ja “mulk”.
Hakkasid siis mulgid aru pidama, kuidas see võimalik on, et neid igal pool ära tuntakse ja jõudsid õige pea järeldusele, miks see nii on. “Mine või teise kihelkonda, ikka öeldakse: “Näe, mulk!” Aga vaat, kuidas meid ära tuntakse – meie mustast kuuest!” ütles üks.
Mulgid panid mustad kuued kappi ja lasid enestele teha niisamasugused kuued nagu Tallinna meestel ning öelnud selle peale ise: “Noh, tundku Tallinna mehed meid veel ära!”
Noored mulgid käisid Tallinnas ära, rahvast tänavatel oli palju, aga ei pandud mulke tähelegi ega tuntud neid ära. Ja riided olid neil ka ju samasugused kui linnameestel. Aga asjalood olid teisiti mulkidega, kes elasid Tallinnamaal. Mulk kündnud kevadel põldu suure maantee ääres. Viinavoor sõitnud mööda ja keegi hüüdnud sealt: “Vaadake seda mulki, kuidas ta künnab!” Seda kuuldes jäänud mulk mõtlema, kuidas mees ometi ära tundis, et ta mulk on. Viimaks saanud aru: kui Tallinnamaa mehed künnavad, siis on neil sahkvarte otsas kolgid, aga mulkidel kolkisid ei ole. Vaat sealt tuntigi ära! Mulk teinud ka oma sahkvartele kolgid otsa. Noh, tuntagu nüüd!
Kuidas metsa kammid, nõnda metsatukad tekivad.
RAIMO AAS
Teinekord vedanud mulk kruusa. Kruusaaugu ääres küsinud üks mees teise käest: “Tea, kus see mulk peaks olema?” Teine mees näidanud käega mulgi poole. Mulk kuulanud meeste juttu ja mõelnud: jälle tundsid ära! Mis märk mul küll küljes on, et aru said? Hakanud hoolega järele vaatama. Vaatab – tema hobusel pole sedelgat!
Laupäeva õhtul pannud mulk ennast viksisti riidesse ja läinud koolimajasse jutlusele. Seal öelnud keegi mulgi selja taga tasase häälega: “See vist on mulk – pastlapaelad põlvini seotud!” Mulk ehmatanud ära – juba jälle olen ära tuntud! Mulk silmanud teiste pastlaid – kõigil paelad madalal, ja mulk otsustanud: “Nüüd ma enam pastlapaelu nii kõrgele ei seo, et mind paelte järgi ära tuntakse. No mis see ometi olgu – igal pool, kuhu lähen, öeldakse ikka “mulk” ja “mulk”!”
Nädala sees läinud mulk veskile. Pannud ennast Tallinnamaa mehe moodi riidesse ja hobusele sedelga selga. Vaadanud veel korra pastlapaelad ka üle. “Noh, nüüd ei peaks mind küll keegi ära tundma!” Tee ääres niitnud mõisa teomehed heina. Mulk hõiganud: “Tere hommikut! Jäksu tööle!” Teomees kohe vastu: “Kuule, mulk, kust kandist sa pärit oled?” Mulk pidanud hobuse kinni ja küsinud teomehe käest: “Ütle ometigi, kust sa tunned, et ma mulk olen?” Teomees: “Sinu jutt teeb sind mulgiks. Meie ütleme “Jõudu tööle!”, sina ütled “Jäksu tööle!”.” Mulk: “Pagana pihta! Siin Tallinnamaal mulgi nimest lahti ei saagi! Kui su riided, tööd ja tegemised sind mulgi nimest ka päästavad, siis su jutt teeb sind ikka mulgiks!”