KUTIKUTI

Soome koomiksikunstnike näitus

“Tempora Mutantur” tutvustab Kutikuti liikmeskonda ja nende uusimaid koomiksiteoseid, mis on loodud 2015.–2017. aastatel spetsiaalselt rändava juubelinäituse tarbeks. Siiditrükitehnikas valmistatud värvikirevad ja suures formaadis pildid peegeldavad ilmekalt Soome koomiksikunsti stiilide ja jutustamislaadide mitmekesisust. Näitusel osaleb 53 Kutikuti liiget.

Kutikuti asutas Helsingis 2005. aastal koomiksikunstnike sõpruskond eesmärgiga tutvustada uut ja kvaliteetset Soome koomiksikunsti nii kodu- kui välismaal. Kaasaegse Soome koomiksi teerajajana on Kutikuti Soome koomiksielu rahvusvaheliselt tuntumaid nähtusi.
Näitus jääb avatuks 26. novembrini.

Eesti Koomiksiseltsi juht Joonas Sildre, miks meil Soomega võrreldes koomikseid nii tagasihoidlikus mahus tehakse?

Soomes on koomiksikultuur saanud areneda vabalt, paralleelselt suurte koomiksimaadega nagu Ameerika ja Prantsusmaa.

Eestis lõpetasid ju neljakümnendatel, võimu vahetusega, esimese vabariigi aegsed ribakoomiksid ajalehtedes ilmumise päevapealt. Ja alustasid praktiliselt kohe taasilmumist 1990ndatel. Kuid ikkagi on meil selles osas 50aastane auk vaid üksikute sähvatustega. Need üksikud olid näiteks Olimar Kallas, Edgar Valter, aga ka Priit Pärn ja teised klassikud, kes Pikris, Tähekeses, harvem ka oma raamatutena koomikseid avaldasid.
Pentti Otsamo.

Kujutagem nüüd ette, et meil oleks läinud sarnaselt Soomega – koomiksiselts oleks loodud mitte 2013. aastal, vaid juba 1970ndatel ja pidevalt oleks saanud ilmuda kõik koomiksi meediumist huvitatud autorite tööd. Meie koomiksielu pilt oleks sootuks teine, isegi arvestades palju väiksemat rahvahulka Soomega võrreldes.

Samas pole Soomes pilt ka nii roosiline: on vähe kunstnikke, kes saavad koomiksijoonistamist nimetada oma peamiseks elukutseks või sissetulekuks. Ikka tehakse töö korras illustratsioone ja graafilist disaini, et hobi toetada. Sama on Eestis: huviliste-oskajate hulk kasvab jõudsalt, kuid pea keegi ei saa end täiskohaga koomiksikunstnikuks nimetada.

Kas koomiksid Eestis seonduvad mingi kinda traditsiooniga või on pilt kirju?

Koomiksi ajalugu algab sealt, kust selle otsija seda soovib leida. Võib tagasi minna kaljujoonisteni, alustada hieroglüüfidest, otsida maalikunsti ajaloost narratiivsust või leida seoseid trükipressi leiutamisest. Selge on see, et inimesed on alati armastanud piltidega lugusid jutustada.

Brüsselis on Euroopa suurim koomiksimuuseum. Seda võin soojalt soovitada.

Trükikunsti arenguga muutusid väga populaarseks “naljakad ribad” ajalehtedes, mille sihtgrupiks oli peamiselt nii-öelda lihtrahvas ja lood pilasid ikka kõrgemat klassi. XIX sajandi lõpuks arenes sellest formaadist eraldiseisvate lugudega ajalehes ilmuv sarikoomiksi meedium, mille tipuks on ilmselt siiani 1900ndate algul ilmunud Little Nemo.

Alates 1980ndatest tekkis osalt tänu Art Spiegelmani ja tema Pulitzeri preemia võitnud biograafilisele teosele “Maus” (mis peatselt eesti keeles ilmub) graafiliste romaanide buum.

Tänapäeval koondub Euroopa koomiksielu Prantsusmaale–Belgiasse, sealse lugejaskonna ja kirjastuste ümber. Kui Jaapanis ja Ameerikas on koomiksite visuaalne keel rohkem paigas, siis sealne publik otsib tihti pigem eriilmelisi tegijaid. Kunstilisel vabadusel on ka hind – sissetulekud pole tihti kuigi märkimisväärsed, ehkki graafiliste romaanide loomisega enda elatamine on täiesti võimalik.

Kui üks tuntumaid Ameerika koomiksiteoreetikuid ja -uurijaid Scott McCloud käis 2012. aastal Soomes, õhkas ta sealse koomiksileti ees õnnelikult, et ei suuda enam silma peal hoida kogu maailma heal koomiksikunstil. Pilt on paari viimase kümnendiga läinud ülimalt kirjuks ja mitmekesiseks.

Kes on Eesti tugevamad koomiksijoonistajad?

Tartu Kunstimuuseumis toimus möödnud aastal koomiksinäitus “Hall tsoon”, kus osales 20 autorit. Julgen öelda, et oma oskuste poolest oleks vähemalt 20–30 autorit võinud seal veel olla. Seega tegijaid jagub ja kõigil on küllaltki erinev stiil.

Tooksin välja kolm autorit, kes on viimasel ajal väljaspool Eestit tähelepanu äratanud. Esiteks Veiko Tammjärv, kellel on küllalt originaalne piktograafiline stiil. Tema lühilugu ilmus kogumikus “Scratches”, mis on Euroopa ühe tuntuima koomiksi vanameistri Joost Swarte koostatud. Sellesse väljaandesse koondas ta maailma autorikoomiksi tipud.

Teiseks nimetaks Marko Mäetamme, kes alles hiljuti on end hakanud koomiksikunstnikuna defineerima. Mäetamm võib selles vallas vabalt tõusta üheks tuntuimaks tegijaks maailmas.

Kolmandaks Priit Pärna, keda on väljaspool Eestit alles hiljuti kui koomiksikunstnikku avastama hakatud. Tema legendaarne “Tagurpidi” ilmus sel aastal Hispaanias.

Olen tegelnud Arvo Pärdist kõneleva graafilise romaaniga juba neli aastat. See peaks valmima EV100 puhuks.
Joonas Sildre

Näiteks Prantsusmaal ilmub aastas ca 4000 graafilist romaani. Olen kohtunud eestlasega, kes õppis nende varal prantsuse keele ära. Koomiks, muide, on väidetavalt parim keeleõppe vahend.

Brüsselis on Euroopa suurim koomiksimuuseum. Seda võin soojalt soovitada. Prantsusmaal ja Brüsselis toimub palju koomiksifestivale, mida külastab väidetavalt sadu tuhandeid inimesi.

Kas vaatate koomikseid internetist?

Kui ütlesin, et tänu internetile on koomiksielu muutunud mitmekesisemaks, siis tänu sellele on kahanenud raamatu formaadis koomiksite maht.

Ma ise paraku ei jälgi regulaarselt ühtki, aga mulle meeldivad raamatu formaadis teosed. Ja juba ainuüksi nendel silma peal hoidmine võtab tohutu aja. Parimad veebikoomiksid jõuavad nagunii lõpuks raamatusse. Kui vaatan koomikseid netist, siis Amazoni või Book Depository lehelt, et neid raamatuna endale tellida.

Kas plaanite ka ise teha koomiksiraamatuid?

Olen tegelnud Arvo Pärdist kõneleva graafilise romaaniga juba neli aastat. See peaks valmima EV100 puhuks. Selles kasutan eri allikatest kokku kogutud Pärdi mõtteid teksti näol, kirjutan ise ja osa on ka helilooja enda soovitatud muudatused või tekstikatked.
Mari Ahokoivu.

Taolise mahuka töö puhul on määrav kindlasti isiklik huvi – antud juhul siis helilooja ja tema muusika vastu. See on töö, mida teen mitte formaadi, vaid loo pärast – pildid ja tekst on mu jaoks kõige hõlpsam jutustamisvahend.

Mulle ei paku paraku huvi olemasolevat lugu illustreerida koomiksi formaadis, sisu ja teksti loomine koos pildiga on minu meelest tööprotsessina palju põnevam.

Kas Eestis korraldatakse koomiksikonkursse?

On toimunud mõned head konkursid lastele (näiteks finantsinspektsiooni konkurss “Mina ja raha”) ja üks konkurss täiskasvanutele (“Teistmoodi Tammsaare”, mis toimus 2006. aastal, korraldajaks Tammsaare muuseum ja Maarja Vaino). Hea ning huvitav teemapüstitus on oluline, sama oluline on hilisem kommunikatsioon osalejatega – et neile konstruktiivset tagasisidet anda.

Sel pühapäeval, 26. novembril toimub Solarise 0-korrusel Pöff Shortsi ja Animated Dreamsi raames koomiksilaat, kus on nii uuemat Eesti autorite loomingut kui ka second-hand-raamatuid välismaalt.
Eesti koomiksikunstniku Veiko Tammjärve “Kratt” (2017, katkend).

Solarisest sai alguse ka Eesti koomiksiseltsi näitusetegevus, mis on laienenud selle võrra, et korraldame nüüd peamiselt näitusi väljaspool Eestit – Brüsseli koomiksifestivali raames näiteks. Ikka tutvustamaks meie autoreid, et mõni neist ka rahvusvaheliselt kanda kinnitaks.

Tartu Kunstikoolis toimub aga sel reedel 24 tunni koomiks, ülemaailmne üritus, mille idee on luua iga tunniga üks lehekülg koomiksit. Seega 24 tunni jooksul peaks valmima 24 lehekülge lugu. Olen selle korra täies pikkuses ise läbi teinud ja kogemusena on see õpetlik – inimvõimetel pole piire...

Eesti koomiksihuvilised on Facebookis koondunud Eesti Koomiksi nimelisse gruppi.

Joonas Sildre soovitab
Joonas Sildre
Lugeda: Tom Campbelli “My Big TOE”. NASA füüsiku ja muu hulgas mu lemmik – youtuber’i 800-leheküljeline teooria, mis püüab ühendada metafüüsika ja tavafüüsika. See mängib välja elegantsemalt, lihtsamalt ja tähenduslikumalt kui enamik muu, mida kummaski vallas kuulnud või lugenud olen. Lõpp-punktis jõuab ta aga ühe vana mõisteni – armastus.
Vaadata: Dorian Supini dokfilmi “Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan” (2015, DVD). Helilooja loeb ja kommenteerib koos Immo Mihkelsoniga oma mõtteid, mis ta loomevihikutesse aastakümnete jooksul on kirja pannud. Soovituslik vaatamine kõigile, kes end eestlaseks (või ka lihtsalt inimkonna liikmeks) peavad.
Kuulata Kraftwergi 3D-kontserti Saku Suurhallis veebruaris 2018. Ise lahendan selle kontserdiga lapsepõlvetrauma, kuna esimesel korral, kui nad Eestis käisid, ma neid vaatama ei jõudnud. Ilmselt kolmandat korda nad ei tule.