KUULAMISELAMUS: Kohtla-Järve kobe ämm eeskujuks kogu Eestile

Ida-Virumaa rahvamuusikud lõid väärika nootidest ja pärimusest taiese nii enesele kui ka lastele ja lapselastele.

”Ämmataguste lustilood”

12 looga CD-plaadil kõlavad nii folkloor kui rahvalikud lood. Autoreiks-seadjaiks Ahto Nurk, Heino Mähar, Hillar Vimberg, Gustav Ernesaks.

Lisaks Ämmataguste ansamblile löövad kaasa mudilaste rahvamuusikaansambel Tuuleleelo ja rahvatantsuansambli Virulane noorte folkloorirühm Lambrine.

Salvestatud Rannu külas Muusika talus 2017. aastal.

Kohtla-Järve kultuurikeskuses juba 1953. aastal ilmavalgust näinud rahvatantsuansambli Virulane saateansambliks on 20 aastat olnud lahedad rahvamuusikud, kes nimetavad end Ämmatagusteks. Nende vastne helikandja “Ämmataguste lustilood” pole mitte üksnes lahe puhkus tänapäevatüminatest väsinud kõrvale. See CD on ka eeskujuks ja õpetuseks paljudele teistele taidlejatele, eriti rahvamuusikutele üle Eesti.

Aga millest selline veider nimi? Kes on siis plaadile nime andnud legendaarne “ämm” Kohtla-Järvelt?

Tõe toob kohale ansambli juhendaja – mees nagu orkester – Ervin Lember, kelle pillimängu kostab paljudest paikadest üle Virumaa. Mees toimetab ka kunstilise juhina Viru-Nigula rahvamajas. Lisaks põikas hiljaaegu hetkeks Rootsi Estivali festivalile Eesti 100. sünnipäeva tähistama ja Väike-Maarja rahvatantsijaile muusikat tegema. Ning lisaks veel Lemberi leivanumber – pilliroofestival koos rohke roopillimuusikaga. Vaat selline mees veab Kohtla-Järvel rahvamuusikuid.

Jaaniõhtune külapidu

““Ämm” on pillimeeste keeles ju kontrabass,” rääkis Lember, lisades, et Ämmatagused tähendab seega pillimeeste seltskonda, kes on ennast kontrabassi taha koondanud. “Võtsime nime Ämmatagused seepärast, et “rahvapilliorkester” oleks liiga tavaliselt kõlanud,” selgitas Lember.

Nüüd on Kohtla-Järve Ämma­tagused end jäädvustanud 12-loolisele rahvamuusikaplaadile, kus kõlavad ka noorte folkloorirühma Lambrine ja mudilaste rahvamuusikaansambli Tuuleleelo hääled. Kõik kolm kokku kostavad justkui jaaniõhtune külapidu või oma riigi sünnipäevasimman sajandivanuses rahvamajas, kus suured ahjud on just soojaks köetud.

Ämmataguste juht Ervin Lember, kes koos Kohtla-Järve linna kultuurijuhtidega salvestamise ja plaadistamise jaoks suutis raha välja ajada, on optimistlik: "Hiljaaegu tegime koos Viru-Nigula naisansambliga plaadi valmis – ise salvestasime, ise kirjutasime.”

Muusikas on vimkaga virtuoossust, mida näiteks esindab oma kassist Eurovisioonile laulu kirjutanud Hillar Vimberg. Aga jätkub ka armsat, külavahe arglikku amatöörsust. Just see ongi õige, tublide taidlejate esitatud rahvamuusika tunnuseks, sest ülisteriilne, täiuslikkuseni lihvitud folkloorsete viiside ettekanne paneb tihti ju vaid õlgu kehitama, sest kõik on liiga ilus, et ehe ja tõde olla. Ämmatagused on 101% ehedad.

Rahvalikku stiili toetab klassikaline repertuaarivalik alates “Virulaste tantsust” või rahvalaulust “Kui ma hakkan laulemaie”. Leidub ka folklooriks saanud palu. Sest kui kõlab “Meri tuuleta on harva, kalameeski naerab harva”, ei tulda just tihti selle peale, et tegu on Gustav Ernesaksa ja Juhan Smuuli loomega.

Selle plaadi kõige tähtsam, lausa hindamatu väärtus on fakt ise. Tegutseb ju Eestis 300 rahvamuusikakollektiivi. Aga kui paljud neist suudavad endast helikandja maha jätta, lastelastega kuulamiseks?

Julgus eelkõige

Ämmataguste juht Ervin Lem­ber, kes koos Kohtla-Järve linna kultuurijuhtidega salvestamise ja plaadistamise jaoks suutis raha välja ajada, on optimistlik: “Hiljaaegu tegime koos Viru-Nigula naisansambliga plaadi valmis – ise salvestasime, ise kirjutasime.”

Aga folkloorirühm Viru-Nigula Mehed, mis Lemberi kaasalöömisel laseb kõlada lusti-, lori- ja eelkõige merelauludel, on valmis saanud kogunisti kaks helikandjat. Viimane ilmus 2014. aastal pealkirja all “Kui saan, siis tulen”. See on ühtaegu ka laulumeeste motoks. Väärt plaat, kus peal Eesti meestelaulu ajalugu. Plaadil kõlab 12 Viru-Nigula kandi mehe lauluhääl. Mälestus ja mälestis missugune!