KUULAMISELAMUS | Zetode pesamuna toob elektroonikasse sisu ja keevitab selle kassetile
Matis Leima
Kümme hullumeelset elektroonilist muusikat teevad
Roland Mällo – saksofon (“Nice To Be In Orbit”); Marten Altrov – klarnet (“Saab küll, aga me ei tee nii”); Tõnu Viik – Ööülikool: “Internet ja inimene”, toimetaja Lisete Velt, heli Külli Tüli, 2018 (“Saab küll, aga me ei tee nii”); Marek T3hh, Kaarina Naur, Anne Märdimäe, Roosi Mari Reede, Kirke Kure, Hanna-Liisa Kallas (“Argipäeva manifest”); Kristjan Korjus – Ööülikool: “Matemaatikast, teadvusest ja arvutitest”, toimetajad Tõnis ja Jaan Tootsen, heli Külli Tüli, 2012 (AI); Roy Strider – Ööülikool: “Elamine kahetsuseta”, toimetajad Mart Zirnask ja Jaan Tootsen, heli Külli Tüli, 2012/2013 (“Mingu sul hästi”); Peeter Oja, Tarmo Leinatamm ja Hannes Võrno ehk Kreisiraadio (“Keeled suhu ja Euroopasse”).
Kui vinüülplaadi taassünnist on nüüdseks juba hulk aastaid, siis vahepeal unustuse hõlma vajunud kassett alles kogub värsket elujõudu. Olgugi et tasa ja targu ning väikeses tiraažis, aga siiski.
Muusik Matis Leima kiidab kassetti. Ütleb, et see kutsub süvenema. Küllap pole tänapäevastegi kassettide puhul pääsu mängijasse takerduvast lindist, aga õnneks kaitseb, erinevalt eelmise sajandi üheksakümnendatest, selle õnnetuse vastu muusika teine kodu – internet.
Tahab tajusid mõjutada
“Tasuta õnne” autor Matis Leima nimetab oma kümmet salvestatud elektroonilist pala hullumeelseteks. Kas see, kes ennast ise hulluks nimetab, on ikka hull? Kuid püüan mõista. Tervemõistuslikuks peetav elektrooniline muusika tahab tajusid mõjutada – rõhub ekstaatilisusele, uimasusele või mõttest kaugenemisele. Või klopib niisama vaipa. Kuigi mõni kutsuks just eelnevat hullumeelseks.
“Tasuta õnn” on hullumeelne seetõttu, et püüab emotsiooni kõrvale sisu tuua. Kui õigesti doseeritud harilikumat sorti elektrooniline muusika võib küll mõttele teravust lisada, asendada kohvi, siis Leima annab mõttele ainet. Kavatsuses pole midagi hullumeelset, aga ebaharilikus vormis on. Ohtlikkust lisab see, et ka valedele radadele sattuv mõte on hullumeelsuse eeldus. Püsivat kahju ei tohiks albumi kuulamine siiski tekitada.
Autori sõnade järgi kutsuvad lood mõtlema entusiasmile, netisõltuvusele, viisakusele, kannatamisele, argipäevale, kosmosevallutustele, tehisintellektile, õnne äratundmisele, huumorile ja ligimesearmastusele. Teevad seda üsna otseselt, vahel ka ümber nurga.
Muidu tunneb Leimat folgimehena. Tema nime leiab üsna stiilipuhaste setu bändide Zetod ja Kiiora liikmete seast. Leima tõmbab lõõtsa ja hoiab pärimust, aga õhtu varjus hakkab keevitama süntesaatoril.
Möödunud aastatel on Leima oma hullumeelsust vormistanud klaverimuusikaks. Nagu elektroonika, on seegi kuidagi ärev – teeb “õuh”, “euh” ja “õnts”. Ka helgematel hetkedel jääb saatma mingi rahutus. Elektroonika on klaveri puhul loogiline jätk. Kas tegelikult ihkab iga folkar salaja teremiini ja Berliini?
Pole midagi parata – ilma arvutita lihtsalt sellist kompotti ei vaaritaks. Kui keset öist metsa oleks mõni plaadilt kostuv heli ebakohane, siis linnas teatakse hullemaidki. Dissonants jääb hea maitse piiridesse. Kassetil ilmutavad oma peidus külge teisedki virtuoosid. Kaheksa tundi klassiruumis Türgi marssi harjutatud, astub klarnetivirtuoos ja klassikatäht Marten Altrov stuudiosse ning hakkab lihtsat fraasi kordama. Sõrm puhkab, pea ka.
Albumi hullus elektroonikas on Ööülikooli loengutes kõlavad lausejupid pandud suplema masinate keskele, kõnelejateks Kristjan Korjus, Tõnu Viik ja Roy Strider. Autoril on õnnestunud lugudesse põimida Ööülikooli loengute tegelik olemus. See, mis jääb pärast kuulamist alles. Tahaksime küll vastupidist, aga mõistus pole suuteline kogu jutust meenutama enamat kui mõnd üksikut fraasi. Kui hästi läheb, jääb meelde mõni mõttekam lausejupp.
Nagu muusikaline kohting
Kui võrrelda järjest arenevate robotitega, siis on inimese mõistus kui katkine plaat. Leimagi muusika räägib seda juttu, mis mingil põhjusel ka läänemaailma tarkade praegune lemmikteema. Nende jutu järgi vallutavat kohe-kohe maailma tehisintellekt – kui uskuda “Tasuta õnne”, siis veel üsna helgelt, kohmakalt ja ilma suurema agressioonita.
“Süüakse ja juuakse nii rahulikult. Müüakse ja puuakse nii rahulikult.” Ümisege neid sõnu ja kujutlege taustal elektroonilise muusikaga segunevat polkat. Seejärel kuulake, kuidas Leima sellega toime tuli. Võtke albumit kui kohtingut elektroonilise muusikaga, kus tuttav maailm veel robotite sisse päris kaduma pole läinud. Miski intrigeerib, miski häirib ja miski jääb – vähemalt korraks kummitama kui mitte kauemaks.
