Läbi raskuste sündinud maja, mis ühendas
Pole kahtlust, et 6. septembril 1913, täpselt sajand tagasi avatud Estonia teatri- ja kontserdihoone on Eesti
XX sajandi üks silmapaistvamaid ehitisi.
Kirjanik Juhan Liiv olla annetanud – küll märksa hiljem, kui Estonia maja müürid juba kerkisid – ehitamise toetuseks oma ainsa pintsaku, sest midagi muud tal polnud. See on ilus, ent kaheldav lugu. Vähemalt Friedebert Tuglase andmetel olla linnavaht sekkunud ja takistanud Liivil oma kuub maha jätta. Pole aga kahtlust, et Estonia ehitamise protsess ühendas Eesti erinevaid seltskondlikke rühmitusi ning andis ühistegevuse kogemusi.
Aeglane algus
Estonia maja ehitamise ajal öelnud Eestimaa kubermangu kuberner Izmail Korostovets, ilmselt küll ironiseerival toonil, meie haritlastele: “Kas te nende kahe ehitusega tahate luua Eesti parlamendihoonet (teatrihoone) ning Eesti pangahoonet (Krediit-Ühisuse maja)?”
Korostovetsi sõnad täitusid. Aprillis 1919 toimus Eesti Asutava Kogu avamine teatrihoone kontsertsaalis, vastvalitud rahvaesindus pidas Estonias enam kui kuu aega istungeid. Veelgi varem, veebruaris 1918 kaaluti võimalust lugeda Eesti iseseisvuse manifest ette just Estonias, etenduse vaheajal. Lisagem, et praegune Eesti Pank sai alguse Tallinna Krediit-Ühisusest, mis asus nn Saarineni majas. Vene revolutsiooni segaduste ajal Poolasse sattunud Korostovets suri 1935. aastal. Nii võis ta kaugelt näha Eesti riigi, majanduse ja kultuuri edenemist.
Tulevase “Tallinna Eesti teatri- ja rahvamajale” nurgakivi asetamise tseremooniat kavandati 1910. aastal, ajajärgule omases pateetilises stiilis kirjutati: “… tulevane Tallinna Eesti rahvamaja on keskkoht, mis Tallinna Eesti seltskonna peab looma, niisuguse seltskonna, mis meie praegustest väiklastest omakasu-tülidest rahvuse üleüldiseid huvisid oskab kõrgemale seadida.” Tõepoolest, Estonia ehitamine kujunes Tallinna tõusva eestlaskonna oluliseks, eri rühmitusi ühendavaks ettevõtmiseks.
1865. aastal Tallinnas asutatud Estonia Selts kujunes XX sajandi alguseks tõsiseks laulu- ja mänguseltsiks. Seltsi juhtkond püstitas ambitsioonika eesmärgi – ühendada jõud uue teatrimaja ehituseks. Oma jõust jäi väheseks ja nii leppisid viis üüriruumides tegutsevat Tallinna eesti seltsi 1902. aastal kokku ühise teatri- ja rahvamaja ehitamises. 1906. aastal muutus Estonia kutseliseks teatriks, ehkki kutselises trupis jätkas näitlejaid vähenõudliku seltsiteatri aegadest. Seegi muudatus nõudis oma maja.
Teisalt oli juba sajandivahetusel Tallinnas alanud majanduslikult ja poliitiliselt tõusva eestlaskonna jõuline esilepürgimine. Üldist eeskuju andsid jätkuvalt baltisakslased, kel oli Tallinnas oma Saksa teater. 1906. aastal korraldatud rahvusvahelise konkursi võitsid Peterburi arhitektid Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr. Uus teatrihoone, praegune Eesti Draamateater, ehitati aastatel 1909–1910. Sakslastele tuli järele jõuda, peale muu ka veel teatritegemise professionaalsuse, rahvusvahelise konkursi ning oma imposantse hoonega.
Juba 1904. aastal soostus linnavalitsus andma Uuel turul maa obrokirendile. Krunt kinnistati Estonia seltsile tasuta, kui kümne aasta jooksul kerkib sinna uus hoone. Nüüd korraldati ridamisi tulu- ja peoõhtuid, mille puhaskasu annetati ehitusse.
Igal juhul arutleti ja vaieldi agaralt hoone suuruse ja funktsioonide üle: kas teha siin tõsist teatrit, olla samas veel kui rahvamaja või lisaks jagada ruume eesti käsitööliste ühendustele ning koguni anda pinda kauplustele, et teenida veidi renditulu? Kas kõrge kunsti juurde ülepea sobib raha? Kas käsitöölise viletsa vammusega saab töötada sellise hoone poekeses?
Murrangulised aastad
Estonia ehitamise loos kujunes 1908. aasta väga oluliseks. Just neil aegadel jõuti ühisele arusaamale: tuleb ehitada moodne, mitmefunktsiooniline teatri- ja kontserdisaal, mõlemad eri sissepääsuga, eeslinna poole jääv fassaad kujundada pidulikumalt, turu poole jääv tagafassaad tagasihoidlikult, planeerida seltsi-, restorani-, kasiino- ja äriruumid. Parima arhitektuurse tulemuse saamiseks aga korraldada rahvusvaheline konkurss.
Igal juhul tuleb tunnustada toonase asjaajamise taset, sest üsna detailselt väljatöötatud konkursi tingimused avaldati Venemaa, Saksamaa, Soome ja koguni veel Prantsusmaa ajalehtedes. Konkursi tähtajaks määrati 1. august 1908 ning selleks ajaks laekus 17 kavandit. Meeste eneseteadvus oli ajapikku tõusnud üha kõrgemale ja nii otsustati esimest preemiat mitte välja anda.
Teine preemia läks jagamisele Peterburi arhitektide Vassiljevi ja Bubõri ning Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni esitatud kavandite vahel. Žürii kaldus soomlaste eelistamisele: Peetrilinna kuulsad arhitektid esitasid kalli ja toretseva, soomlased märksa odavama ja ka tagasihoidlikuma, aga siiski tänu kahele monumentaalsele saalikorpusele ja poolsammastele igati uhkelt mõjuva hoone. Otsustati soomlaste kavandiga tööd jätkata.
Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võitnud Lindgren oli sel ajal Eestis juba tuntud-teatud arhitekt, Wivi Lönn aga naisarhitekt – naisel selline amet mõjus Eestis õige uudsena. Vahest imponeeris mõnda žürii liiget just Helsingist tulnud võidutöö, olid ju soomlased Eesti ühiskonnale jätkuvalt suureks eeskujuks. Tõele au andes tuleb tunnistada, et žürii koosseisu kuulus üksikute eesti meeste kõrval veel Tallinna linnainsener, baltisakslane Carl Jacoby, kaks arhitekti Peterburist, üks Soomest jt.
Märtsis 1909 kinnitas Venemaa tsaar Nikolai II Estonia teatri ehitamise osaühisuse põhikirja. Suure ettevõtmise algatajad-vedajad olid selgeks saanud, et ainuüksi peoõhtute tulu, loterii-allegri ja annetuste summadest suurt ühiskondlikku hoonet valmis ei ehita. Sihiks võeti osatähtede laiaulatuslik müük, et nii raha kokku saada. Müüki tuli paisata 50 000 osatähte, à 25 rubla, mis oli tollastes tingimustes õige suur raha. Aga just nii loodeti koguda 125 000 rubla.
Võistlustöö täiendamisel ja viimistlemisel tehti õige palju muudatusi. Väliselt jäi suuremaks muutuseks esialgsete uhkete katusekuplite muutumine üha tagasihoidlikumaks katusevormiks. Muuseas, Estonia katused meenutavad veidi kirstukaane kuju. On see omalaadne mälestus 1905. aasta I Vene revolutsiooni suurele veretööle Tallinnas, mille käigus sealsamas Uuel turul lasti maha ligi sada miitingulist?
Veel suurendati abiruume, laiendati siseõue ala ja tehti ridamisi muidki täiendusi.
Estonia ehitamine
Hoone detailne projekt sai laias laastus valmis sügiseks 1910, ent järgnevalt kulus veel üle poole aasta selle kinnitamiseks Eestimaa kubermanguvalitsuses. Siit esitati ridamisi mitmesuguseid märkusi, mis nõudis kavandite ümbertöötamist, tellijaga muudatuste kooskõlastamist jms.
Hoone ehituse tehnilise juhi vastutusrikka töö võttis enda peale insener Konrad Mauritz, kes juba aastaid varem oli olnud kogu ettevõtmise käivitamise juures. Linna gaasivabriku ja veevärgi direktorina aga ei suutnud Mauritz end mitme töö ja ameti vahel jagada.
Alates talvest 1911 juhtis ehitustöid insener Karl Ipsberg, kes tuntuks saanud ja suure raha teeninud Venemaal raudteede ehitamisel. Ipsberg kirjutas oma mälestustes riigiteenistujana tehtud kuberneri-visiidist: “Tõmbasin oma mundri selga, ordenikesed rinda ja sõitsin Toompeale kuberneri lossi.” Kui selgus, et Ipsberg hakkab Estoniat ehitama, tähendanud Korostovets, et sellise tühja asja pärast poleks küll maksnud Venemaalt siia sõita.
23. aprillil 1911 asetas Ipsberg Estonia esimese kivi kontserdisaali turupoolse alusmüüri alla. Mingit tseremooniat ei olnud, sest suvel 1910 olid võimud keelanud pidulikult nurgakivi asetamise. Kevadel ja suvel oli ametis ca 150 ehitustöölist.
Estonia Seltsi juhtkonna mureks kujunesid ehitusarved. Nagu ikka − kõik läks kallimaks kui planeeriti. Osaühisuse juhatuse esimees, silmaarst Friedrich Akel jt õhutasid eesti inimesi ikka ostma Estonia osatähti.
Septembris 1911 juhtunud õnnetuses lagunes üks müür teatrimaja dekoratsioonide juurdeehituse ruumis ning kolm-neli töölist said vigastada. Mõneks ajaks ehitustööd peatati ja asjaoludega käisid tutvumas kohtuvõimud. Eesti ühiskonnas kardeti koguni ehituse seismapanekut, aga õnneks kõik laabus.
Nii jõuti 6. septembrini 1913, mil esietendus Shakespeare’i “Hamlet”, esmakordselt eestikeelsel laval. Järgmisel päeval kõlas kontserdisaalis kontsert Eesti helitöödest, kavas Artur Lemba, Artur Kapi ja Rudolf Tobiase teosed. Estonia teatri- ja kontserdihoone oli tulnud – selleks, et jääda. Sajanditeks.
