Üks, mis neid kaht ühendamatut mu jaoks ühendab, on, et publik tõuseb lavastuse lõpus pea üksmeelselt tänumeeles istumast ja aplodeerib. “Obinitsa” mängupaika ümbritseb laada kirev kauplemine, Antoniuse hoovis niisamuti.

“Obinitsa” algab lõhkumise­ga. Setu külamehed lõhuvad plan­ku. Korraks tekib mõttekild, et see on eesriie, aga lõhkumine ja kaasnev lärmakus võtavad liiga kaua aega. Lõhkujad mehed avastavad vabariigi valge peidiku.