Kogu maailma silmad olidki 2012. aastal Londonile pööratud, et algusest lõpuni näha XXX olümpiamänge. Uhke etenduse andmises pole Londonile vastast kellestki.

Stardipakult alustati poeedi ja kunstniku William Blake’i (1757–1827) “Jeruusalem­maga”.

Blake’i peeti hulluks tema omapäraste vaadete tõttu. Muu hulgas olid talle vastumeelt organiseeritud religioon, sõda, klassivõimu kuritarvitamine ning kõlblus kui voorus. Kõik see kõlab minu meelest täiesti mõistlikult.

Sellegipoolest ei olnud Blake’il midagi Jeesuse vastu. “Jeruusalemma” on inspireerinud legend sellest, et Jeesus olevat lapsena käinud Lääne-Inglismaal Glastonburys (kuuldavasti Avaloni saarel, kus puhkab kuningas Arthur) oma tinakaupmehest vanaonu Arimaatia Joosepiga.

Blake näeb vaimusilmas, kuidas too külaskäik Inglise “lahke rohelise maa” korraks (maapealseks) paradiisiks muudab”, ja toob sellele kontrastiks tööstusrevolutsiooni “tume-saatanlikud veskid”.