Nii ilusa väljanägemisega raamatut kümnetesse keeltesse tõlgitud mehel varem polnud – ise ütles.

***

Vanad sõbrad Knuts ja Mats, nime poolest sobite. Kas läti keeles on Mats kahe s-iga?


Jah, muidu ei saa käänata.

Mina olin Moskva Kirjandus­instituudi kolmandal kursusel, kui Mats oli esimesel. Või olin isegi neljandal. Olime Matsiga ühiste huvidega, käisime raamatupoodides, ja kui midagi huvitavat nägime, vahetasime omavahel raamatuid. Mats käis minu juures, et ma talle loenguid loeksin. Nüüd räägi mulle palun teadvuse voolust, nüüd mõnest teisest moodsamast tehnikast.

Siis ta nägi, et ma tegelen luule tõlkimisega. See huvitas tedagi. Hakkasin selgitama, millised on põhialused ja kuidas kõik käib. Võttis siis ja tõlkis ühe minu luuletuse ja pärast trükkis ajalehes Edasi ära.

Matsi nimi figureeris ka läti luules. Luuletaja Ojārs Vācietise abikaasa Ludmila Azarova kirjutas Matsist luuletuse. Matsil oli see komme, et kui ta nägi, et inimene on kössi vajunud, siis läks ligi, võttis õlgadest kinni ja tõmbas sirgeks. Azarova kirjutas, et Mats Traat sirgendas meid kõiki. Nii see luuletus algas.

Vahest on tema kohta veel mõni lõbus lugu rääkida?


Mats tegi Läti televisoonis korraliku skandaali. Ta pidi ühes eriprogrammis üles astuma. Diktor küsib, et kas tegelete ka läti kirjandusega? Mats ütleb “ei”. Kas teil pole sellega mingeid plaane? Vastab “ei”. Kõigile küsimustele vastas “ei” ja saade tuli katkestada. Ajas diktori ikka väga närvi.

Otse-eetris?


Jah, see kõik oli otse. Pärast oli skandaal ja öeldi: “Ühtegi eestlast meie televisiooni enam ei lubata!” See võis olla pärast minu vangipõlve.

Sellega asi veel ei lõppenud. Siis astus üles üks grusiin, kes läti keelest tõlkis. Ta oli hiljuti ühe jutu ära tõlkinud ja temalt paluti, et ta loeks, kuidas gruusia keel kõlab. Siis ta võttis ja luges terve loo gruusia keeles ette. See oli väga suur skandaal Matsi ja selle hiljuti surnud gruusia tõlkijaga.
Mats Traat ja Knuts Skujenieks luulekogu esitlusel maikuus.

Käin mööda Lätit ja kõik räägivad eestlaste kohta ainult head. Vahest võiks teilt mõnd karmimat sõna kuulda?


Ei, midagi eriti halba ma ei ütleks. On selline omadus nagu kangekaelsus. See, kui inimene jääb endale alati kindlaks. Aga see võib olla nii hea kui ka halb. Igas olukorras pole see vast õige, aga põhimõtteliselt on eestlased lätlastega võrreldes konkreetsemad. Lätlased on pisut paindlikumad. Kuid meil on inimesed siiski poliitiliselt väga vastandunud.

Lätlased ja venelased?


Ei, lätlased omavahel. Ma ei tea, millised tulevad sügisesed valimised. Kas seal midagi head sünnib, sest meil ei vea kunagi juhtidega. Ainus tõepoolest hea liider oli president Vaira Vīķe-Freiberga. Praegune president pole kuigi huvitav. Tal oleks tihedamini tarvis rusikaga lauale lüüa. Ta on selline provintslik tegelane, kes ei saa kõrge ametiisikuna lahti isegi oma dialektist.

Kelle keelt ta siis räägib?


Latgalite. See on suhteliselt eristuv. Ta oli meie põllumeeste erakonnas. Sealt tuleb ka peaminister, kes on täpselt samasugune nagu president, mandunud. Järgmistel presidendivalimistel saab huvitav olema, eks näis, mis seal juhtub.

Peamine, mis Eestis ja Leedus, jumal tänatud, väga kiiresti mööda läks, on saja aasta juubeli tähistamised. Meil on see alles novembris.

Noo, mis siis sellega?


Kogu aasta tiirleb ainult selle ümber, Läti 100, Läti 100. Ma ütleks, et pisut palju. Seal on häid asju ka, aga...

Pole vaja arvata, et me Eestiski asjaga kiiresti ühele poole saime.


Asi on selles, et teie peamine tähistamine toimus juba veebruaris. Praegu kirjutatakse meil sellega seoses laule ja romaane... No näeme, kui palju sellest kõigest püsima jääb. Sellistes asjades on suur osa põhimõtteliselt diletantism.

Küllap vist.


Eriti kui see kampaania juubelini on nii pikk. Teie võite rahulikult valmistuda kõigeks muuks, sest juubel on tähistatud. Ma ei arva, et kõigi juubelipidudega saaksime maailmale tähtsamaks või huvitavamaks. See on eelkõige meile endale.

Lisaks ei huvita mind niivõrd Läti 100, kuivõrd Läti 101. Peab mõtlema sellele, mis saab pärast. Kohe tuleb valida uus parlament, alles hiljuti on tekkinud uued erakonnad, kelle kohta pole aimugi, mis nad olemuselt on.

Ühelt poolt on seoses Läti 100ga suur rahvuslik puhang, teisest küljest jätkub suur emigratsioon.

Kuidas lätlastel huumoriga lood on?


Huumoriga on nii nagu on. Liiga palju on igasugu negatiivseid momente, näiteks korruptsioon, väljaränne ja erakondade vahelised vihased võitlused. Parlamendil on midagi normaalset raske vastu võtta. Kas võetakse pehmendatud kujul või jäetakse sahtlisse. Mulle näib, et asjad ei lähe nii hästi edasi kui võiks. Ei ole nii, et mingit arengut pole, aga see progress saaks olla palju kiirem.

On ka entusiaste, kes teevad midagi olulist, kuid neil on raske, sest kuidagi ei saa näiteks Istanbuli konventsioonile alla kirjutada, sest selle vastu agiteerib kirik. Mulle ei meeldi see, et me ei saa seda vastu võtta. Paistab, et on palju asju milles Läti maha jääb.

Küsin huumori kohta, aga teie hakkade probleemidest rääkima.


Nende samade asjade üle võib ka naerda. Irooniat on meil palju. Ajakirjad trükivad koguaeg anekdoote, kuigi suurem osa on vanad ja pole kuigi naljakad. Kuid irooniat nende kohta, kes meie elu määravad, nende üle on inimeste keeled küllaltki mürgised. Viimasel ajal hakatakse ka protestima.

Meie Eestis pigem vähem. Temperament?


Olime ka pikalt vaiksed, aga enam mitte. Oleme kogu aja mingisuguses üleminekustaadiumis ning ei tea õieti kuhu me läheme.

Kuid mille üle võiks Läti puhul südamest rõõmu tunda?


Raske öelda. Viimasel ajal on küllaltki palju inimesi, kes sõidavad linnast maale ning hakkavad seal midagi tegema. Midagi tootma, näiteks teevad oma väikefirma. Inimestes siiski on ettevõtlikkust. On näiteks õpilasfirmad, kus juba koolilastel on leiutised. See on positiivne asi, mis annab lootust. Teiste sõnadega, need inimesed ei lähe kaotsi.

Saan aru, et olite Mats Traadiga sõbrad ja sarnased mõtlejad, kuid pole kuulnud, et teda oleks vangilaagrisse tahetud saata.


Läti erinevus Leedust ja Eestist nõukogude aastatel oli see, et siin oli neostalinistlik režiim, mis nalju ei mõistnud. Meil olid totaalselt agressiivsed idioodid võimul. Loomulikult ma absurdi üle ka naersin. Kuid kellelegi jääb see ikka ette. Nii ka Mordvasse jõudsin.

Lätil on raske ajalugu. Eestis ja Leedus oli ka I maailmasõja ajal rahulikum. Kogu rinne jäi Lätti. Leedu okupeerisid sakslased kohe. Mu vanaisa vedas kogu pere Leetu, sest Lätis käisid pidevad lahingud. 20ndatel tuli tagasi.

Lätis oli kõige suurem huvi sotsialismi vastu, mistõttu ka 1905. aasta oli Lätis verisem kui Eestis. Revolutsiooniline meelsus oli suur. Suurem osa Läti küttidest läksid Saksamaa survel Venemaale. Pärast said nad Venemaal tõelisteks kommunistideks ja kuulusid Lenini vahtkonda. Need kõik pärast likvideeriti, täies koosseisus. Neil olid oma trükikojad, teatrid, kuid hiljem lasti ka garderoobi töötaja maha. Seal oli nii, et enne saadi poolakatest ja seejärel lätlastest lahti. Sõja ajal öeldi nii, et ära võta vangi kommuniste, hiinlasi ja lätlaseid.

Ka leegion oli Lätis suurem kui Eestis. Meil oli vist kaks diviisi, Eestis üks. Suurem osa läks küll sundkorras, deserteerumise eest ähvardati peret. Leedukad keeldusid leegioni loomisest. Nemad ütlesid, et on nõus kommunistidega võitlema, aga ainult oma riigi piires. Leedu ju vihaselt võitles, sest nende peamine jõud oli lennuvägi. Olid enne sõda head lendurid ja praegu on samuti esimesel kohal lennuvägi.

Leedus töötas kompartei liider Sniečkus hiljem välja suurepärase plaani. Ta piiras pealinna suurust, et see liiga suureks ei paisuks ja arendas seitsme provintsilinna kohalikku tööstust. Tööjõud oli kohapeal ning polnud vaja kuskilt sisse vedada. Venelased veaksid rõõmuga töötajaid sisse, aga neid polnud kuskile panna, kõik kohad olid võetud.

Kuid Leeduski on nüüd probleemid. Neid oli üle kolme miljoni, nüüd on alla selle. Lätlasi oli üle kahe, nüüd on juba alla.

Kuid mille eest teid ikkagi vangilaagrisse saadeti?


Põhjus oli selles, et meil oli 1962. aastal tulemas kirjanike kongress. Me tahtsime kogu juhtkonna ümber valida, et vanadest stalinistidest lahti saada ja nende asemele normaalsed progressiivsed inimesed. Aga stalinistid olid meist pisut kiiremad. Neil oli plaan veel teisigi arreteerida, kuid lõpus arvati, et piisab ühest. Teisi kiruti pressis ja neid ei avaldatud.

Mu isa elas USAs ja lasti laiali kuuldused, et tahtsin Ventspilsist üle mere ära põgeneda. Nagu oleksin viimasel hetkel kinni püütud.

Teist paragrahvi oli ka vaja, ühest ei piisanud. Üks inimene oli mind provotseerinud ja mingeid ideid rääkinud. Mina olin ta minema saatnud ja temaga rohkem ei suhelnud. Siis pandi mulle paragrahv mitteteatamise eest. Et polnud tema kohta võime teavitanud.

KGB tahtis pärast vangilaagrit mind enda hõlma alla saada, aga ma ütlesin, et mitteteavitajast enam teavitajat ei tee.

Ühtlasi käisid noored kolleegid minu pool ja see oli ka halb asi, sest ma rääkisin neile omalaadseid asju. Moskva oli tol ajal veel suhteliselt liberaalne. Kuid seal lõppes ka sula ära. Hruštšov oli kunstnike suhtes vihane ning ei toimunud kongressi Lätis ega ka Moskvas. Toimus hoopis ideoloogiline pleenum.

Kongress peeti hoopis 1965. aastal ning tulemus oli see, mis me tahtsime. Olin vangilaagris, vaatasin lehest juhtkonna nimekirja, ning nägin, et ei istu seal vähemalt ilmaasjata.

Üldinimlikud väärtused ja südametunnistuse vabadus

Bruno Javoiš, Eestis elav läti rahvusest laagrikaaslane
Vangilaagris tehtud portree Knuts Skujenieksist.

Kohtasin Knutsi 1964. aasta suvel Venemaal Mordva 11. poliitvangide laagris, kuhu olin mõistetud Läti lipu heiskamise eest. “Kohalikud” lätlased tutvustasid teda sõnadega “üks meie silma­paistvatest luuletajatest”. Sain teada, et kokku oli neid kolm: Gunars Freimanis, Voldemars Zarinš ja tema.

Sõpradeks me küll ei saanud, kuid polnud ühtegi noorte lätlaste kokkutulekut, kus me ei oleks joonud tšefiiri või pakskohvi samast plekk-kruusist. Rääkisime, laulsime ja luuletajad lugesid oma luuletusi. Nende seas ka Knuts. Tema luulest meeldisid enam need, mis puudutasid meie, sealviibijate, tundeelu – kodu­maa ja pereläheduse igatsust, kurvameelsust oma saatuste pärast, soovi, “et see õudus kord lõpeks” ja enesejulgestamist “lõpuni vastu pidada”.

Skujenieks kandis punast habet, mille ots sattus luuletusi lugedes millegipärast tihti tal hammaste vahele. Ju aitas keskenduda. Tema luule teemadeks olid üldinimlikud väärtused, kannatuste universaalne iseloom, karje südametunnistuse vabaduse järele, paljude rahvaste ja rahvuste kannatused, isikliku elu traagika.

Erinevalt enamikust meist, ei olnud ta natsionalist. Kui meie peamine eesmärk oli vabaneda Vene okupatsioonist, siis Knutsile tundus tähtis olevat riigikorra liberaliseerimine, totalitaarvõimu vahetamine demokraatliku riigikorralduse vastu, vägivalla (nii füüsilise kui ka vaimse) hukkamõist. Tema võitlus oli pigem eeti­list, mitte poliitilist laadi. Ju sellepärast sai ta hästi läbi teistest rahvustest vangidega. Ma ei mäleta, et tal oleks olnud vaenlasi. Eriti sõbrutses ta vene ja juudi dissidentidega, suhtles ukraina “antisovetšikutega”. Lätlase hing oli tal küll südames, kuid imelikul kombel kujutas ta ilmselt ette, et lätlus on jätkusuutlik ka ilma okupatsioonist vabanemiseta ja iseseisva Läti taastamiseta.

Teadsime, et Skujenieks tõlkis ka teiste rahvaste luulet. Sageli nägime teda peadpidi koos mõne vene, armeenia, gruusia, ukraina või eesti intelligentsi esindajaga. Laagriadministratsioon suhtus Knutsi luuletegevusse ükskõikselt. Ju kanti ette, et tema luules midagi “nõukogude korda halvustavat” ei ole. Seda enam, et paljudest keeltest tõlkimine pidi ju olema vesi “rahvuste sõpruse” veskitele. Selle peale, et need veskid jahvatasid ka võimu ennast, ju ei mõeldud. Vähemalt tollel ajal mitte.

Kas võib öelda, et olite dissident?


Raske öelda, ehkki paljudele asjadele kultuuris ja kirjanduses vaatasin teistmoodi kui paljud siin elanud inimesed. Midagi erilist ma teha ei jõudnud, 1961. aastal sain diplomi, sõitsin koju, abiellusime Intaga ja 1962. aasta kevadel juba võeti kinni.

Nad said ise ka aru, et kogu see protsess pole päris õige. Tuli Moskva peaprokuratuurist üks komisjon, kes ütles, et see on absoluutne ideoloogiline praak. Toimus võitlus Nõukogude Liidu kõrgema kohtu ja peaprokuröri vahel. Kohus võitis ja jäin sinna. Ma ütlesin, et ühtegi kahetsust ma ei kirjuta, sest mul pole midagi kahetseda. Kui vaja istuda, siis istun. Ja istusin seitse aastat ära.

See oli korralik kool. Meil olid ka sellised kompanjonid nagu Enn Tarto ja Mart Niklus. Teised eestlased olid samuti, aga väga suurt kontakti polnud. Tean, et Erik Uudam oli seal, ning ei tea enam, kuhu on jäänud Valdur Raudvassar Lõuna-Eestist. Ta võib isegi põllumees olla.

Knutsi ja Inta pulmad aastal 1962.

Kõik vabad mõtlejad olid koos ja saite end selles mõttes vahest pareminigi tunda kui kodus.


See oli selline omalaadne traataiaga ümbritsetud territoorium. Üks elas ühes, teine teises barakis. Jõime kohvi ja kanget teed, see oli doping. Lõpus töötasingi ainult dopinguga. Meil oli ka kolmes vahetuses töö mööblivabrikus. Vabal ajal sai midagi kirjutada ja siis lugesid teistele ette.

Laagris oli lätlasi vast viiskümmend. Vanad ja noored väga ei suhelnud, nagu ikka. Kui kuskil lauldi või midagi tehti, siis teadsid kohe, et need on lätlased. Meil oli kolm kitarri. Kohapeal komponeerisime igaks vajaduseks laule, mina kirjutasin tekste. Inimesed võtsid mu luuletused hästi vastu. Keegi on kokku lugenud, et Mordva aastatel kirjutasin kokku tuhat luuletust. Ei ütleks, et need kõik šedöövrid olid, kuid ma töötasin intensiivselt. See hoidis vaimu virge. Ma ei kõndinud ringi ega muretsenud, et jumaluke, mis minuga juhtus, vaid töötasin.

Oli mehi, kes kopeerisid kõik, mis ma olin kirjutanud, juhul kui minult näiteks konfiskeeritakse. Siis kellelegi ikka jääb. Kuid ei konfiskeeritud, sest läti keel ei huvitanud seal kedagi. Võisin koju ühele kindlale aadressile saata kaks kirja kuus. Iga kiri oli mitu sentimeetrit paks. Seal oli seitse-kaheksa kirja, mille abikaasa kolleegidele edasi saatis. Nemad jälle vastasid mulle.

Kaks korda arutati kirjanike liidu luuleosakonnas ka minu luuletusi, mis olid vangilaagris kirjutatud, kui ma ise alles sees olin. Ma pole kuulnud, et kuskil mujal oleks midagi sarnast tehtud, sest sellega kaasneb teatud poliitiline risk. Nad tahtsid mind kuidagi aidata, aga lõpuks ei saanud ikka midagi teha.

Kuidas lätlased vangilaagris kultuuri veel ülal hoidsid?


Laagris oli pühade tähistamine keelatud ja inimesed tegid kõike n-ö põranda all. Meil oli üks õpetaja, kes pidas pühade ajal kõnesid. Kas mõnes garderoobis või pesulas. Üks inimene pandi alati valvesse.

Suvel oli kultuuriüritusi rohkem. Igal aastal tähistasime Rainise päeva. Olid referaadid, olid Rainise tõlked 20 keeles. See oli soliidne konverents. Kui inimesi tuli liiga palju kokku, ajas vangivalvur laiali. Siis jaotati rühmadesse, üks luges ühes, teine teises kohas.

Ukrainlased jällegi õppisid meilt, hakkasid Sevtšenko aastapäeva tähistama. Meie olime aukülalised. Neil olid kaunid kutsed sellele üritusele kogu diplomaatilise etiketiga. Austatud lätlaste esindajad! Austatud juutide esindajad!

Lätlastel oli diplomaatide roll ka juhtudel, kui oli vaja täielikku solidaarsust. Provotseerijaid provotseerisid igal võimalikul viisil.

Tänapäeval vast ei leia seesugust õhustikku kuskilt.


Mulle tundub, et mitte. Ma teadsin, et teine inimene oleks minu olukorras vaadanud seda kõike suure vihaga. Mina suhtusin asja irooniaga. Alguses protestisin, aga lõpus sain aru, et tuleb pikalt istuda. Vaade elule muutub filosoofilisemaks, see tuleb ka luulele kasuks.

Oli palju inimesi, kes hakkasid vangilaagris maalima või luulet kirjutama, kusjuures väga andekalt. Kui said vabaks, siis lõpetasid ära. Kõik. Vedasin terve mapi töid kaasa, näitasin parimatele kunstnikele ja nad ütlesid, et võtaksime need stuudiosse. Aga mehed sõitsid kuskile maale ja hakkasid hoopis mesilasi pidama.
Knuts ja Inta oma Salaspilsi kodus.

Kumb oli luule jaoks parem kool, kirjandusinstituut või vangi­laager?


(Täiesti veendunult.) Vangi­laager.

Instituut oli pigem eelkool. Veel esimesel kursusel oli mul paar rahvuskaaslast, aga nood läksid ära. Muidugi kirjutasin ainult läti keeles, seega ainult enda jaoks. Mingite hindamiste jaoks ma võisin vene keeles ka teha. Lenini raamatukogus lugesin selliseid raamatuid, mis Lätis olid rangelt keelatud. 1940. aastal likvideeriti Läti saatkond, aga saatkonna raamatukogu anti Lenini raamatukogule. Sel ajal sain ligi ning võisin lugeda raamatuid, mis meie juures olid ainult erifondides. Jõudsin sinna 1956ndal, kui oli lõppenud Poola konflikt ja detsembris algas konflikt Ungaris.

Mina ei olnud kooli ajal nii temperamentne kui venelased või kaukaaslased. Nemad korraldasid kõiksugu miitinguid, aga mina tegin oma tööd. Kaitsesin diplomi pooleldi enda luule ja pooleldi tõlgetega. Jätkasin tõlketööga ka vangilaagris. Kui aasta oli jäänud istuda, tulid juba kirjastusest tellimused. Väga isoleeritud ma polnudki.

Kuid laagris sain aru, et nõukogude süsteem on agoonia. Inimene, kellel on neli klassi haridust, õpetab õigesti mõtlema teaduste kandidaate. Sees oli näiteks üks Moskva Ülikooli majandusteaduskonna prodekaan. Neid õpetavad inimesed, kes ei oska oma nimegi kirjutada. Siis sain aru, et see süsteem ei saa püsida. Ainus küsimus, et kui kaua see kestab. See on nagu suur puu, mis on kuivanud, aga võib veel kaua püsti seista, kuni ühel kenal päeval ümber kukub.

Seega naasin ja ei saanud enam väga ennast väljendada, aga minu kodu oli kogu aeg inimesi täis. Noori kolleege, kes sõitsid õppima. Muidugi see kõik KGB-le väga ei meeldinud, aga teist korda nad mind enam istuma ei pannud. Praktiliselt õpetasin ma seda, et luuletajad kirjutagu mittenõukogulikku luulet. Mitte nõukogudevastast luulet. Sellist, millel pole nõukogude ideoloogiaga midagi ühist. Selle vastu ei saanud nad midagi teha, seda paragrahvi alla ei pane. Need olid 1970ndad.

Panin kokku kaks elementi – folkloori ja modernismi. Leidsin meetodi, kuidas seda teha saab. Nõukogude võim küll veel kestis, aga ükski aus inimene enam nõukogude luulet ei kirjutanud.

Möödunud aastal valmis luuletajast dokumentaafilm, mille treilerit näeb siit:

Teil on üks ütlemine selle kohta, kuidas läksite ärkamisajast ilma illusioonideta läbi.


Ei ütleks, et päris ilma illusioonideta. Seisin samuti barrikaadidel, kuid ütlesin, et laulmise eest tuleb ka maksta. Entusiastid kõik manitsesid, et kuidas sa räägid. Kuid ma mõistsin, et see nii lihtsalt ei lõpe.

Ning praegu endiselt maksame?


Ja veel kaua. Maksame nüüd ka rahvusvahelist võlga, ühe osa oleme ära maksnud. Aga on oluline, et meiega räägitaks rahvusvahelisel tasandil kui võrdsete partneritega, kuid selleni tuleb areneda. Selles mõttes olete teie meist kaugemale jõudnud.

Kui eestlane on milleski pettunud, küsib ta, “kas me sellist Eestit tahtsimegi?”. Kas Lätis ütlete ka nii?


Oo jaa. Paljud ütlevad. Mina näiteks võin enda kohta öelda, et ei ole endale Läti suhtes kunagi mingit nõuet seadnud. Mulle on oluline ainult see, et mul on Läti, et ma elan omal maal ja räägin omas keeles. Siin ma ka suren. Ma jään siia. Mulle sellest piisab. Olgu ta nii- või naasugune, see mind enam ei huvita. Teisiti öeldes, siin on minu koht.

Lätilt ma midagi erilist ei oota. Paljud tahaksid näiteks, et naaseks autoritarism. Loogiline, et ma seda ei taha. Meil juba piisab Ulmanisest. Lugesin Magnus Ilmjärve raamatut, kust sain teada, kuidas asjad käisid. Seal on rohkem Pätsist juttu, aga Ulmanisest ka.

Mul pole midagi muud vaja. Eriti kui olen viis aastat elanud Moskvas ja seitse aastat vangilaagris. Nüüd olen oma sünnimaal. Ma näen, et siin on head inimesed, on halvad inimesed, on targad ja lollid inimesed. Inimesi on igasuguseid, aga peamine on see, et see on minu maa.

Kuid see, et pole sellist Lätit, nagu me tahtsime... Ma ütlen mõnele, et kui oleks selline Läti, nagu me oleksime tahtnud, siis oleksime võinud Läti kui sellise üldse kaotada.