Kevadel Venemaal Peterburi Suure Draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad, vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO-teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult:) Te pole venelane.

Olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes ... minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni... (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)

Kuidas arvate, kas inimese nimi mõjutab tema elukäiku? Mogutši tähendab eesti keeles “võimas”.

Nimi mõjutab väga tugevalt. Arvan, et kui ma ei kannaks seda nime, siis lesiksin suurema osa oma ajast diivanil ja vahiksin televiisorit. Teeksin seda, mida ma tõeliselt armastan – seega ei teeks midagi. (Muigab, et ma mõistaks.)

Selle nime pärast olen kogu elu sattunud mingitesse lugudesse. Olen teinud selliseid tegusid, mida kõik minult ootavad lihtsalt sellepärast, et mul on niisugune perekonnanimi. Kui oodatakse, pead andma. See ei ole väga mugav seisund.

Kui mõelda oma viimaselegi käigule – võtta vastu pakkumine hakata juhtima Peterburi Suurt Draamateatrit... See, mulle tundub, on pisut seotud nimega.

Te õppisite inseneriks. Milline oli te pere, isa, ema...?

Isa ja vanaisa olid arstid, ema jurist. Mingeid teatrijuuri mul ei ole. Muidugi võib öelda, et teatrisse minek oli juhus. Ülikoolis sattusin sellisesse seltskonda, kus väga tugevalt huvituti teatrist – tulevased insenerid, põlvkond, kes oli võlutud kunstist.